Veidi enne kaheksat stardime Senjalt majaka suunas.
Vaja sõita umbes 400 km. Pool kuud vahib veel taevas, pilvi pole. Saare keskel on 14 kraadi külma, rannikul -1.
Sõit kulgeb mööda jäätunud radu sinka-vonka lõuna poole. Ühest pärapõrgust teise viivad kitsad teed, enamuses kohtades kiirusepiiranguks 60 km/h. Lõunas on madalamad mäed ja päiksekiired tabavad isegi meid. Mööda lahesoppidest ja külmunud järvedest ja jõgedest ja lumistest ja mittelumistest mägedest ja küngastest ja väikestest hubaste majadega küladest. Teeme pildistamispeatusi, kuniks tundub, et oleme ajahädas. Vinje sadamasse tuleb jõuda kella kaheks, et veel valges saaks saarele sõita. Elena mobiil ei vasta, et saaksime raporteerida hilinemisest. Jõuame kohale pea kolmveerand tundi kokkulepitust hiljem, õnneks käisin eile google street view'ga vaatamas, kuhu tulla.
Sadamas on sõnaaher mees, kes mainib midagi probleemist valgusega. Sorri jah. Saame kombinesoonid meresõiduks ja saabub Elena. Probleem valgusega tähendas siiski seda, et majakas on elekter ära, miska tuleb käia asjal välikemmergus ja ka pesemine toimub ämbriga. Seda vähemalt homseni. Kui see on meie jaoks probleem, lubatakse kalleid külalisi lõbustada maismaal. See ei ole meie jaoks probleem ja pisike punane paat hüpleb mustavate kaljutükkide vahel purpurse päikeseloojangu suunas. Vasakul on Lofootide helesinine mäeahelik joonistatud taevale ja selle kohal taevas lillad jooned.
Rohelisel kühmul keset merd on majakas ja selle alla kivile kleebitud valge maja. Kail hüplevad kolm härjapõlvlast, rabavad paadist kotid ja vudivad mäest üles. Tubades on romantiline küünlavalgus, kamin köeb, söögitoas kaetud laud kohalike hõrgutistega. Ja elekter tuleb tagasi. Sööme, itsitame ja laseme toa ringi tõsta. Aknast on vaade Lofootidele, raamatukogutoast mäele, kõik seinad täis raamatuid. Kaval, peaks oma raamatute majutamiseks kah majaka ostma. Konkreetse majaka müüs riik Elenale aastal 2006, ta elab siin aastaringselt, töötab kuskil mandril. Tuli vilgub aga automaatika abil. Ekskursiooni lubatakse homme. Saarel on vaatamisväärsustest 11-meetri sügavune auk ja ilmasõjaaegne okastraat. Vaalad ümberringi kah.
Härjapõlvlased osutuvad vabatahtlikeks Saksamaalt. Pimedas toimub meeleolukas retk luksuslikku välikemmergusse Jonatani juhtimisel.
Köögis hakatakse meile õhtusööki vaaritama, seniks kui testime kohalikku internetti. Kohalik internet pole just kiita. Ja levi ei ole, mis takistab kodust kaasavõetud interneti kasutamist. Katri leiab raamaturiiulit kammides sealt lisaks hulgale norrakeelsetele raamatutele ka kaks eksemplari Pirsigi „Zeni ja mootorrattahooldust". Õhtu on sisustatud.
Õhtusöök koosneb kohalikust kalast, juurikatest, salatist ja pestost ning Itaalia veinist. Magustoiduks siitsamast korjatud murakad.
Loen toolil keras, kamin pragiseb. Ja kardetavasti vibeleb pea kohal virmaline. Seda avastan hiljem, kui näen veel viimaseid häguseid jälgi taevas ja parema signaaliga wifi parooli ära mõistatan. Kondame veidi pealampide valgel mööda pimedat saart, otsides kohta, kus on nähtavus, aga kuhu majaka valgus ei pääseks. Virmaline hajub pimedusse.
Sõit kulgeb mööda jäätunud radu sinka-vonka lõuna poole. Ühest pärapõrgust teise viivad kitsad teed, enamuses kohtades kiirusepiiranguks 60 km/h. Lõunas on madalamad mäed ja päiksekiired tabavad isegi meid. Mööda lahesoppidest ja külmunud järvedest ja jõgedest ja lumistest ja mittelumistest mägedest ja küngastest ja väikestest hubaste majadega küladest. Teeme pildistamispeatusi, kuniks tundub, et oleme ajahädas. Vinje sadamasse tuleb jõuda kella kaheks, et veel valges saaks saarele sõita. Elena mobiil ei vasta, et saaksime raporteerida hilinemisest. Jõuame kohale pea kolmveerand tundi kokkulepitust hiljem, õnneks käisin eile google street view'ga vaatamas, kuhu tulla.
Sadamas on sõnaaher mees, kes mainib midagi probleemist valgusega. Sorri jah. Saame kombinesoonid meresõiduks ja saabub Elena. Probleem valgusega tähendas siiski seda, et majakas on elekter ära, miska tuleb käia asjal välikemmergus ja ka pesemine toimub ämbriga. Seda vähemalt homseni. Kui see on meie jaoks probleem, lubatakse kalleid külalisi lõbustada maismaal. See ei ole meie jaoks probleem ja pisike punane paat hüpleb mustavate kaljutükkide vahel purpurse päikeseloojangu suunas. Vasakul on Lofootide helesinine mäeahelik joonistatud taevale ja selle kohal taevas lillad jooned.
Rohelisel kühmul keset merd on majakas ja selle alla kivile kleebitud valge maja. Kail hüplevad kolm härjapõlvlast, rabavad paadist kotid ja vudivad mäest üles. Tubades on romantiline küünlavalgus, kamin köeb, söögitoas kaetud laud kohalike hõrgutistega. Ja elekter tuleb tagasi. Sööme, itsitame ja laseme toa ringi tõsta. Aknast on vaade Lofootidele, raamatukogutoast mäele, kõik seinad täis raamatuid. Kaval, peaks oma raamatute majutamiseks kah majaka ostma. Konkreetse majaka müüs riik Elenale aastal 2006, ta elab siin aastaringselt, töötab kuskil mandril. Tuli vilgub aga automaatika abil. Ekskursiooni lubatakse homme. Saarel on vaatamisväärsustest 11-meetri sügavune auk ja ilmasõjaaegne okastraat. Vaalad ümberringi kah.
Härjapõlvlased osutuvad vabatahtlikeks Saksamaalt. Pimedas toimub meeleolukas retk luksuslikku välikemmergusse Jonatani juhtimisel.
Köögis hakatakse meile õhtusööki vaaritama, seniks kui testime kohalikku internetti. Kohalik internet pole just kiita. Ja levi ei ole, mis takistab kodust kaasavõetud interneti kasutamist. Katri leiab raamaturiiulit kammides sealt lisaks hulgale norrakeelsetele raamatutele ka kaks eksemplari Pirsigi „Zeni ja mootorrattahooldust". Õhtu on sisustatud.
Õhtusöök koosneb kohalikust kalast, juurikatest, salatist ja pestost ning Itaalia veinist. Magustoiduks siitsamast korjatud murakad.
Loen toolil keras, kamin pragiseb. Ja kardetavasti vibeleb pea kohal virmaline. Seda avastan hiljem, kui näen veel viimaseid häguseid jälgi taevas ja parema signaaliga wifi parooli ära mõistatan. Kondame veidi pealampide valgel mööda pimedat saart, otsides kohta, kus on nähtavus, aga kuhu majaka valgus ei pääseks. Virmaline hajub pimedusse.
Lisa kommentaar