Kell 6:15 katab kogu taevast ühtlane hall-tumesinine pilv. Selge, seda
võib homme ka vaadata.
Lükkan mäe otsa ronimise edasi ja kobin tagasi
magama. Kerkin üles alles poole üheteist paiku ja veedan järgnevad
tunnid sanskritiga.
Täna on pilv meist siin- ja sealpool. Eile toimus Päikesel keskmist sorti plahvatus, mis peaks täna öösel meieni jõudma. Pilvitu on allpool Inarit ja Põhja-Norra rannikul. Kagu suunas on sinka-vonka väiksed teed, Altani läheb suht otse ja suurem tee. Otsustame Norra kasuks. Schengenis nad on ja PPA andmetel käibib ID-kaart kogu Schengenis. Eks näis, vaevalt nad ka kontrollivad seal.
Suund põhja, piirini on ca 40 km. Enne piiri on vaid üks väike küla hajali asuvate majadega.
Piiripunktis põleb roheline foorituli ja mees valgustatud putkast välja ei tule. Edasi jätkub samasugune laugete küngaste ja hõreda võserikuga maastik, ainult inimesed on vahele kriipsu tõmmanud.
Eespool hakkab horisondil sirama punakas riba, mis venib edasisõites laiemaks. Pilvedesse tulevad augud sisse, millest kuu vahelduva eduga läbi piilub. Enne Altat ongi juba täitsa selge. Tuleb välja, et ilmataadiga on võimalik kaupa teha küll, kui tema reegleid järgida.
Künkad muutuvad mägedeks, mis näevad pimedas eriti kõrged välja.
Altas võtan kõigepealt burksi ja veendun taas, et inimese lõuapärad peavad selle söömiseks olema tavapärasest erineva konstruktsiooniga. Uurime kaarti, et ära mõistatada, kus oleks selline koht, kuhu saab auto parkida, pole tänavavalgustust ega eriti asustust ja põhja suunas lage väli. Lõpuks võtame suuna mööda rannikut põhjapoole, aga pöörame enne sihtpunkti jõudmist rannasildi juurest ära. Rand sobib hästi. Keegid teevad pimedas lõket ja paar autot on ennast juba valmis pannud. Virmaline on ka juba kohal.
Seame inventari üles, pargin ennast muulile. Eespool askeldab pimedas kaks kogu, kes osutuvad oma uut tehnikat katsetavaks norrakaks ja tema tüdruksõbraks. Homme pidavat parem virmaline olema. Võimalik, aga homme on nad siin pilves.
Esialgu polegi nagu eriti midagi. Taamal mäe seest tuleb roheline riba, mis venib kord laiemaks, siis jälle tõmbab kitsamaks. Teisel pool linnatulede kohal umbes sama asi. Aga mägede peegeldused vees on midagi uut. Kuuvalgus on väga ere.
Norrakad lahkuvad ja saan kogu muuli omale. Tõusuvesi tuleb sisse ja valutab vasakult kogu ranna, jättes veest välja ainult selle riba, kuhu ma ennist mõtlesin ennast sisse seada. Hea seega, et ma seda ei teinud. Suur oleks olnud minu üllatus, avastades ennast ühtäkki mannermaast äralõigatuna. Ilm pole ka just ujumiseks sobiv, ca 10 kraadi külma.
Virmaline vajub ära, lähen autosse sooja. Tukun, siis tundub, et midagi hakkab toimuma. Tõesti, pea kohal rullib ennast lahti palju rohelist ja ka pisut punast. Punane virmaline on haruldasem. Vägev! Šõu kestab lühidalt, siis ongi pidu läbi. Tagasi Soome. Sõidan nii kaua, kuni silmad vägisi kinni hakkavad vajuma, siis magan kõrvalistmel kuni põtradeni teel. Hm, neid siiski on siin.
Kodus tagasi pool kolm ja otse magama.
Täna on pilv meist siin- ja sealpool. Eile toimus Päikesel keskmist sorti plahvatus, mis peaks täna öösel meieni jõudma. Pilvitu on allpool Inarit ja Põhja-Norra rannikul. Kagu suunas on sinka-vonka väiksed teed, Altani läheb suht otse ja suurem tee. Otsustame Norra kasuks. Schengenis nad on ja PPA andmetel käibib ID-kaart kogu Schengenis. Eks näis, vaevalt nad ka kontrollivad seal.
Suund põhja, piirini on ca 40 km. Enne piiri on vaid üks väike küla hajali asuvate majadega.
Piiripunktis põleb roheline foorituli ja mees valgustatud putkast välja ei tule. Edasi jätkub samasugune laugete küngaste ja hõreda võserikuga maastik, ainult inimesed on vahele kriipsu tõmmanud.
Eespool hakkab horisondil sirama punakas riba, mis venib edasisõites laiemaks. Pilvedesse tulevad augud sisse, millest kuu vahelduva eduga läbi piilub. Enne Altat ongi juba täitsa selge. Tuleb välja, et ilmataadiga on võimalik kaupa teha küll, kui tema reegleid järgida.
Künkad muutuvad mägedeks, mis näevad pimedas eriti kõrged välja.
Altas võtan kõigepealt burksi ja veendun taas, et inimese lõuapärad peavad selle söömiseks olema tavapärasest erineva konstruktsiooniga. Uurime kaarti, et ära mõistatada, kus oleks selline koht, kuhu saab auto parkida, pole tänavavalgustust ega eriti asustust ja põhja suunas lage väli. Lõpuks võtame suuna mööda rannikut põhjapoole, aga pöörame enne sihtpunkti jõudmist rannasildi juurest ära. Rand sobib hästi. Keegid teevad pimedas lõket ja paar autot on ennast juba valmis pannud. Virmaline on ka juba kohal.
Seame inventari üles, pargin ennast muulile. Eespool askeldab pimedas kaks kogu, kes osutuvad oma uut tehnikat katsetavaks norrakaks ja tema tüdruksõbraks. Homme pidavat parem virmaline olema. Võimalik, aga homme on nad siin pilves.
Esialgu polegi nagu eriti midagi. Taamal mäe seest tuleb roheline riba, mis venib kord laiemaks, siis jälle tõmbab kitsamaks. Teisel pool linnatulede kohal umbes sama asi. Aga mägede peegeldused vees on midagi uut. Kuuvalgus on väga ere.
Norrakad lahkuvad ja saan kogu muuli omale. Tõusuvesi tuleb sisse ja valutab vasakult kogu ranna, jättes veest välja ainult selle riba, kuhu ma ennist mõtlesin ennast sisse seada. Hea seega, et ma seda ei teinud. Suur oleks olnud minu üllatus, avastades ennast ühtäkki mannermaast äralõigatuna. Ilm pole ka just ujumiseks sobiv, ca 10 kraadi külma.
Virmaline vajub ära, lähen autosse sooja. Tukun, siis tundub, et midagi hakkab toimuma. Tõesti, pea kohal rullib ennast lahti palju rohelist ja ka pisut punast. Punane virmaline on haruldasem. Vägev! Šõu kestab lühidalt, siis ongi pidu läbi. Tagasi Soome. Sõidan nii kaua, kuni silmad vägisi kinni hakkavad vajuma, siis magan kõrvalistmel kuni põtradeni teel. Hm, neid siiski on siin.
Kodus tagasi pool kolm ja otse magama.
Lisa kommentaar