sõit põhja

Mõned moslemid, paar neegrit ja hulk noori Eesti mehi üksi, paari- või kolmekaupa. Ehitajad pärast nädalavahetust tagasi tööle.
Ülesõiduga jõuab raamatut päris palju lugeda. Helsingis oleme pool üks.

Jyväskylas võtan juhtimise üle. Sõiduvahendiks kunagine unistuste auto - Jeep Grand Cherokee. Tee on puhas ja liiklust vähe. Põhjapõtru pole näha. Ca tunni aja pärast vahetame tagasi ja põõnan kuni Ouluni. Siis jälle vahetus. Vahepeal on valgeks läinud. Puud härmas, taevas sini-roosa-kollane. Parkimistaskud ja kenad vaated ei kipu kohakuti olema. Kuni 17 kraadi külma. Põhja pool on tee jäisem ja libe. Põtru pole ikka. Päike särab taevas.
Pannakse muusikat. Esimene lugu tuleb kuidagi tuttav ette ja assotsieerub arusaamatul kombel Gruusiaga. Sama ka järgmise looga, siis taipan: Ewert Sundja ja draakonid! Olen sunnitud veel pikalt tutvuma Eesti nüüdismuusikaga. Koit Toome vol2 on ilmselt Ott Lepland.
Enontekiös oleme pärast kolme. 15 tundi nagu arvestatud. Sarit pole kodus, aga tuleb kohe ja juhatab suvemajani. Kena kollane maja järve kaldal, suur elutuba, kamin, saun, kaks magamistuba. Eelmisel nädalal oli siin 12 hollandlast. Papi kraabib treppi lumest puhtaks ja rõõmustab: sukulaiskansa! Kuidagi eriti tore, kui soomlane seda ütleb. Siis annab üksikasjalikke juhiseid kamina käitlemiseks. Saan ka netipulga. Sari ise on raamatupidaja ja näebki välja üsna Maime moodi.
Pilvepiir liigub diagonaalis üle pea.
Telefon arvab järjekindlalt, et olen Rootsis.
Küla keskel saab kana sooja saia vahel. Elutegevust on siin tagasihoidlikult.
Valmistume kella üheksaks pilvedest kaugemale kolima.

Pilvekaart näitab, et pilv läheneb läänest ja põhjast, seega tuleb plagada ida ja lõuna suunas. Sõidame mõnikümmend kilomeetrit, otsides põhja suunda vaadates lagedat kohta, kus poleks tänavavalgustusposte ja kuhu saaks ka auto parkida. Pilgud puurimas maailmaruumi, üritades mõistatada, mis ja kas seal toimub.
Üks hea koht. Juba üks auto ees. Lähemal uurimisel on auto üleni härmas ja seisab seal ilmselt juba pikemat aega. Seega pole konkurent. Jätame koha meelde ja tiirutame veel veidi ringi. Läheduses on paar järve, aga need jäävad teest kaugemale. Teine tee viib Inari suunda, seal on ka paar lagedamat juppi. Lõpuks jääme peatuma tee kõrvale parklasse.
Taevas on üks hägune hele triip. Ma ei julge sellele tähelepanu juhtida, sest kindlasti on tegemist pilvega või siis mul lihtsalt juba silme ees virvendab. Lähen hoopis teisele poole teed kuuvalgust pildistama. Räätsi ei viitsi jalga panna, mis on viga. Vajun juba teisel sammul tagumikuni lumme. Olles seal hästi kindlalt fikseeritud, jäädvustan tontlikus valguses puid ja kõrsi, ise laman lumel ja vaatan otse suurde vankrisse. Hele riba teisel pool teed ei anna aga rahu. Keeran kaamera sinnapoole. Ekraanil on riba pärast pikka säri roheline. Vau!
Ronin lumest välja, teadustamaks, et tegemist on virmalisega. Panen räätsad saabaste külje, ronin üle lumevalli ja sätin kaamera statiivile. Riba liigutab ennast veidi siia-sinna, ekraanil näeb äge välja, palja silmaga on lihtsalt hele koht. Äkki hakkab riba keerlema, tõuseb kõrgemale ja muutub ka ilma fototehnika abita roheliseks. Hajub korraks, justkui kogudes jõudu ja hargneb siis otse pea kohal mitmeks keerlevaks lindiks, mida mööda keegi üleval pool ilmselt jookseb. Kogu taevas on roheline. Muidu on vaikus, ei tuult ega ühtki häält. Viimaks katavad pilved viimased rohelised ribad, ainult üks heleroheline ussike sipleb veel horisondi kohal.
Alles nüüd panen tähele, et varbad ja pildistamise käe sõrmed on külmast kanged. Ladustan tavaari autosse. Etendub veel lühike teine vaatus, mis pole aga enam läbi pilvevine nii võimas. Poolteist tundi spektaaklit ja siiatulek on ennast juba kuhjaga ära tasunud.
Tagasisõites näen pea kohal rohelist vehklevat linti. Auto jääb keset teed ja saan veel mõned kaadrid.
Äge, äge!