Pool üheksa helisev kell ei tundu üldse inimsõbralik. Ronin siiski duši
alla.
Riided selga, ebavajalikud asjad taskutest välja (nii arvan ma
siis), räätsad jalga ja üle järve punuma. Ca 10 km kaugusel on
Pyhäkero-nimeline mägi, tervelt 711 meetrit kõrge. Esialgu pidasin küll
silmas teisel pool järve paistvat küngast, aga eks näis, kui selle otsas
veel võhma on, võib ju edasi ka minna.
Taevas on täis ebasõbralikku nägu pilve, tuiskab näkku. Võin ette kujutada, et olen polaarekspeditsioonil.
Teisel pool järve põkkun põdrataraga. Üks koht sobiks küll üleronimiseks, aga kuna ma pole kindel, kas ka teisel pool on säherdune koht, jätan selle mõtte katki. Kusagil peab tara lõppema. Mägi jääb vasakule, suundun siis sealtpoolt ringi. Metsa all vajub hoolimata räätsadest päris sügavale lumme (rääts ei tee Jeesuseks, isegi lumes mitte), lähen tagasi järvele. Järvel vajub vahelduva eduga. Kohtun saanirajaga, mööda seda on kõvem astuda. Järv on igasugu radu risti ja põiki täis, kenasti okste ja/või punaste-siniste tokkidega tähistatud.
Aed jätkub ja jätkub. Korraks tundub isegi, et leidsin kahe aia piiri. Vinnan ennast mööda järsku kallast üles, aga ei midagi, aed jätkub lihtsalt kaugemalt metsa sees. Kusagilt peaks mäe suunas minema suusarada. Raja peal ei tohi küll ilmselt koperdada, aga aias peab vähemalt seal mulk sees olema.
Suusarada leidubki pärast ca 2,5 kilomeetrit vantsimist. Kenasti masinaga sisselükatud, kahel pool klassikajälg ja keskel lai triibustik uisu jaoks. Keskmine osa kannab ka räätsu ja on piisavalt kõva, et väga jälgi ei jääks. Keegi on mööda seda ka juba räätsadega paterdanud. Veidi aja pärast tuleb selja tagant suusataja. Suusatajad liiguvad neetult vaikselt ja ehmatavad inimest. Silt näitab, et mäe otsa on 6,5 km. Mis siis viga, sinna lähen küll ära. Siis rada hargneb. Mäge näitab mõlemasse suunda. Kaarti nende siltide juures ei ole. Lähen paremale. Kohtun rajatraktoriga, siis kahe lõunamaalasega, kelle räätsajälgi ennist nägin. Nemad juba tagasiteel, abiks suusakepid. Natuke metsa, siis ületan tugevas vastutuules miskise järve. Järve ääres on laavu, sees küpsetustarvikud ja muidu ka väga vinks-vonks koht. Oleks ikka pidanud midagi süüa kaasa võtma. Ja juua. Söön lund. Kaart näitab, et vale rada. St seda mööda saab ka mäeni, aga hirmus pika ringiga. Otsustan mitte minna tagasi, vaid edasi ja vaadata järgmises hargemiskohas, mis seis on. Järgmised 4 km läbin ilmselt rekordajaga. Suusaneiu tuleb uuesti, jälle selja tagant.
Järgmine silt. Mäe-nimeline kohvik (rahakott kui mittevajalik on elutoas laual) on 2,7 km, sealt mäeni 3,3 km ja üles 2,2 km. Hettani tagasi 5 km ja sealt koju ca 3 km. Kell on pisut kaks läbi, 12,.. km seljataga. Kõht tühi, janu. Aga mäe otsa tahaks. Kõik kokku tuleks 30 km kanti, lõpp jääks pimeda peale, räätsadega kulgemine pole mingi meelakkumine jne. Tuisk matab kohati raja enda alla ja isegi valges on selle jälgimine keeruline. Üleni valge maastik ei tee pealegi kauguste hindamist üldse mitte lihtsaks. Lähen kilomeetri võrra edasi, istun veidi kuuse all ja tulen tagasi. Eks neid mägesid ole enne kah nähtud.
Räätsad nõuavad erilist jalad harkis liikumisstiili, mis põlvedele ei meeldi. Kõvemate kohtade peal võtan räätsad kätte. Lisaks litsuvad kinnitused saapa niimoodi vastu jalga, et saabas hakkab pahkluu kohalt hõõruma. Oleks ma alguses teisele poole läinud, oleks juba üleval käidud... Tagasitee on üsna vaevaline. Teeristis jõuab mulle järgi suuskadel Soome abielupaar, kinnitavad, et tõesti oleks teist teed pidi kiiremini saanud. Nad tulid minu jälgi pidi. Uurivad põhjalikult, mis kell alustasin ja kui palju juba kõndinud olen. Lõpetuseks nendib meespool, et vähemalt olen saanud palju värsket õhku. Tõepoolest! Mägi mäeks, ikka on olnud äge. Kui vaid kuidagi koju jõuaks. Seal on saun, süüa, õlu, ...
Järvel on tugev tuul. Ühest servast on taevas tumesinine, teisest kollakashall. Lund tuiskab hoogsalt.
Kokku koguneb 20,2 km, liikumisaeg 6,5 tundi.
Saun on soe! Ja kamin köeb hubaselt. Laval istudes on mõnus kuulata, kuidas tuul ümber maja vuhiseb. Eriti mõnus on teada, kuidas see seal õues välja nägi ja tundus.
Täna igal pool pilv ja öine autosõit jääb ära. Homme pilve sees auk Rootsis.
Taevas on täis ebasõbralikku nägu pilve, tuiskab näkku. Võin ette kujutada, et olen polaarekspeditsioonil.
Teisel pool järve põkkun põdrataraga. Üks koht sobiks küll üleronimiseks, aga kuna ma pole kindel, kas ka teisel pool on säherdune koht, jätan selle mõtte katki. Kusagil peab tara lõppema. Mägi jääb vasakule, suundun siis sealtpoolt ringi. Metsa all vajub hoolimata räätsadest päris sügavale lumme (rääts ei tee Jeesuseks, isegi lumes mitte), lähen tagasi järvele. Järvel vajub vahelduva eduga. Kohtun saanirajaga, mööda seda on kõvem astuda. Järv on igasugu radu risti ja põiki täis, kenasti okste ja/või punaste-siniste tokkidega tähistatud.
Aed jätkub ja jätkub. Korraks tundub isegi, et leidsin kahe aia piiri. Vinnan ennast mööda järsku kallast üles, aga ei midagi, aed jätkub lihtsalt kaugemalt metsa sees. Kusagilt peaks mäe suunas minema suusarada. Raja peal ei tohi küll ilmselt koperdada, aga aias peab vähemalt seal mulk sees olema.
Suusarada leidubki pärast ca 2,5 kilomeetrit vantsimist. Kenasti masinaga sisselükatud, kahel pool klassikajälg ja keskel lai triibustik uisu jaoks. Keskmine osa kannab ka räätsu ja on piisavalt kõva, et väga jälgi ei jääks. Keegi on mööda seda ka juba räätsadega paterdanud. Veidi aja pärast tuleb selja tagant suusataja. Suusatajad liiguvad neetult vaikselt ja ehmatavad inimest. Silt näitab, et mäe otsa on 6,5 km. Mis siis viga, sinna lähen küll ära. Siis rada hargneb. Mäge näitab mõlemasse suunda. Kaarti nende siltide juures ei ole. Lähen paremale. Kohtun rajatraktoriga, siis kahe lõunamaalasega, kelle räätsajälgi ennist nägin. Nemad juba tagasiteel, abiks suusakepid. Natuke metsa, siis ületan tugevas vastutuules miskise järve. Järve ääres on laavu, sees küpsetustarvikud ja muidu ka väga vinks-vonks koht. Oleks ikka pidanud midagi süüa kaasa võtma. Ja juua. Söön lund. Kaart näitab, et vale rada. St seda mööda saab ka mäeni, aga hirmus pika ringiga. Otsustan mitte minna tagasi, vaid edasi ja vaadata järgmises hargemiskohas, mis seis on. Järgmised 4 km läbin ilmselt rekordajaga. Suusaneiu tuleb uuesti, jälle selja tagant.
Järgmine silt. Mäe-nimeline kohvik (rahakott kui mittevajalik on elutoas laual) on 2,7 km, sealt mäeni 3,3 km ja üles 2,2 km. Hettani tagasi 5 km ja sealt koju ca 3 km. Kell on pisut kaks läbi, 12,.. km seljataga. Kõht tühi, janu. Aga mäe otsa tahaks. Kõik kokku tuleks 30 km kanti, lõpp jääks pimeda peale, räätsadega kulgemine pole mingi meelakkumine jne. Tuisk matab kohati raja enda alla ja isegi valges on selle jälgimine keeruline. Üleni valge maastik ei tee pealegi kauguste hindamist üldse mitte lihtsaks. Lähen kilomeetri võrra edasi, istun veidi kuuse all ja tulen tagasi. Eks neid mägesid ole enne kah nähtud.
Räätsad nõuavad erilist jalad harkis liikumisstiili, mis põlvedele ei meeldi. Kõvemate kohtade peal võtan räätsad kätte. Lisaks litsuvad kinnitused saapa niimoodi vastu jalga, et saabas hakkab pahkluu kohalt hõõruma. Oleks ma alguses teisele poole läinud, oleks juba üleval käidud... Tagasitee on üsna vaevaline. Teeristis jõuab mulle järgi suuskadel Soome abielupaar, kinnitavad, et tõesti oleks teist teed pidi kiiremini saanud. Nad tulid minu jälgi pidi. Uurivad põhjalikult, mis kell alustasin ja kui palju juba kõndinud olen. Lõpetuseks nendib meespool, et vähemalt olen saanud palju värsket õhku. Tõepoolest! Mägi mäeks, ikka on olnud äge. Kui vaid kuidagi koju jõuaks. Seal on saun, süüa, õlu, ...
Järvel on tugev tuul. Ühest servast on taevas tumesinine, teisest kollakashall. Lund tuiskab hoogsalt.
Kokku koguneb 20,2 km, liikumisaeg 6,5 tundi.
Saun on soe! Ja kamin köeb hubaselt. Laval istudes on mõnus kuulata, kuidas tuul ümber maja vuhiseb. Eriti mõnus on teada, kuidas see seal õues välja nägi ja tundus.
Täna igal pool pilv ja öine autosõit jääb ära. Homme pilve sees auk Rootsis.
Lisa kommentaar