pilvevirmaline

Väljas müdistab tuul, keerutades kõik lume teise kohta, kohati pole järve teist kallast üldse läbi tuisu näha, kohati ei paista ka siinpoolset kallast, kuigi see on paarikümne meetri kaugusel.
Rootsis on pilveaukudega õhtul siiski kahtlane, rohkem lootust peaks olema Kilpisjärvi kandis. Eilne pilv oli natuke nöök, sest just eile käis kõva madin, praeguseks on aktiivne virmaline kandunud Siberi kohale. Aga ehk jätkub midagi ka täna õhtuks.
Sari lubas meil maja kasutada kuni homse õhtuni, mis on väga kena, sest start Helsingi suunas antakse südaöö paiku. Ja koristama ei pea :)

Rootsis on selge ilm siiski kaugemale nihkunud, aga Kilpisjärvil tundub olema pilvest vaba maad. Vähemalt natuke. Sõidame sinna. Lääbakil silt teepervel näitab Rootsi, teine samasugune Kilpisjärvile. Suurus ei loe. Läänesuunas võib aimata päikese loojumist, aga muidu taevas erilist lootust ei anna. Kilpisjärvil on ainult pisike jupp selget ilma, muidu igal pool paks pilv. Tundub, et rannikul võiks tekkida tunniajane pilveauk, seega läheb sõit jälle Norra.
Piirivalvur küsib, kas meil on tollitavat kraami kaasas. Vastan, et pole, ja püüan seejuures võimalikult usutavat nägu teha. Huvitav, kuidas erineb selle vastus, kellel tõesti midagi keelatut kaasas pole, sellest, kes tegeleb salakaubaveoga? Kõik "ei'd" peaks ju väga kahtlaselt kõlama. Piirivalvur küsib, kas ta võib vaadata. Avan pagasiluugi. Kuhu minek. Ehh, ega ma ju õieti ei teagi, ja räägin ausalt ära, et rannikule, ehk on lootust virmalist näha. Mees valgustab taskulambiga üsna tühja pagasiruumi ja soovib virmaliste osas edu. Äsjase õppuse raames võib öelda, et piirivalvur tegutses peaaegu õigesti, oli viisakas, lasi mul ees minna, palus ise luugi avada, tegi muud juttu. Ainult ukse juurde jäi seisma vale koha peale.
Norras on soe! Vihma on ka siin sadanud. Pea kohale ilmuvad tähed. Valime välja lähima fjorditipu suunaga põhja. Miskit rohelist virvendab juba pea kohal. Üsna sobivas kohas on parkimistasku. Leian pimedas kivi ja ronin sinna otsa, siis on vaade enam-vähem. Taevas on neil siin igatahes roheline. Virmaline pilvedega segi. Ega palju midagi ei toimugi, mõnd rohelised laigud siin ja seal. Lõbustan ennast sellega, et pildistan pika säriga kaugemaid mägesid, saades tulemuseks helesinise taeva ja roosad pilved roheliste laikudega. Kõik on lihtsalt kinni valguses. Kivil on mõnus, Kassiopeia ja Suur Vanker peakohal, meri kaugel all loksumas, saab olla ilma mütsita, õhukeste kinnastega ja midagi ei pea tegema. Mulle meeldib Norra. Natuke tagurpidi riik: suvel oli siin külm ja talvel soe. Ega mind siit nüüd niisama lihtsalt alla ei saa, eriti arvestades, et ei ole ei külm ega palav, kõht tühi, uni ega pissihäda. Pilvi tuleb rohkem ja rohelist jääb vähemaks. Lõpuks pakime kolid kokku ja tagasi Soome.
Tagasiteel kohtume kahe põdraga. Vahivad teel, veendumaks, et peatume, ja jalutavad siis rahulikult edasi. Kui järgmine kord ärkan, tundub tegemist olevat piiripunktiga. Mis on veider, sest see oleks pidanud ammu ära olema. Ja üldse minge metsa, sellist kohta siin enne ei olnud! Siltide järgi tundub, et oleme Rootsis. Impordime Soome Rootsi bensiini.
Telefon on täis eri riikide tervitusi levialasse jõudmise puhul.