Nagu oligi arvata, paistab täna päike.
Sanskritiga tegelemine jääb hoolimata kavatsusest üürikeseks, et sõita vaba taevast otsima Rovaniemi kanti.
Kella kahe paiku alustame sõitu Rovaniemi suunas. Sealt pisut itta peaks õhtul pilvedesse auk tekkima.
Päikeses maastik on kena, valguses kasvavatelt puudelt on päike lume ära paistnud, varjus on okstel lumi ja härmatis. Kõrgemad mäed, mille tipus puid ei ole, näevad seetõttu välja nagu oleks need tuhksuhkruga üle puistatud. Tahaks pidevalt peatuda ja pilti teha, aga sellist sõidustiili ei kannataks ükski inimene välja. Siit moraal: ükskõik kui vähe häiriv on kaasreisija, ei kaalu ükski kulude kokkuhoid tegelikult üles üksioleku vabadust.
Ajame GPSis elava naisterahva segadusse, minnes Rovaniemi teist teed pidi kui tema arvates mõistlik oleks. Ma ei reeda oma ketserlikku mõtteviisi, et sõidan tegelikult teeviitade järgi ja olen sellisel arhailisel moel oma varasemas elus soovitud sihtpunktidesse ikka üldiselt kohale jõudnud.
Möödume Levist, suusakeskuse mägi troonib uhkelt keset ümbritsevaid metsi. Vastu tuleb hulgaliselt katuseboksidega autosid, lausa kolonnide kaupa. Soomlastel algab nädalavahetus. Või siis puhkus. Majutused üürivad ennast tihtipeale välja laupäevast laupäevani.
Koheva sabaga rebane tormab üle tee. Jänes keerab otsa ringi ja jookseb tagasi. Kass ootab, veendub, et peatun, ja läheb siis edasi.
Kittiläs näitab temperatuurinäidik tablool pluss null, enne Rovaniemit väikses külas miinus null. Pluss null on ilmselt siiski mõnevõrra soojem ja erinevus võib tulla sellest, et Kittiläs paistis päike, Rovaniemini jõudmise ajaks oli see aga juba jõudnud metsa taha kaduda. Muidugi ei tohiks olla üle mõistuse keeruline õpetada näidikule, et nulli ette pole mõtet kumbagi märki panna.
Rovaniemis on vaba aeg, mis tähendab seda, et saan süüa. Kaubanduskeskuses oleva söögikoha siltidelt vaadatavad vastu burgerid, pitsad ja kebabid. Olen nõutu. Samas on letis näha miskine lihaollus, keedetud kartulit ja värsket salatit. Teenindaja tutvustab lahkelt, et 8,50 eest võib sealt kõike võtta niipalju kui mahub, lisaks juua ja kohvi. Räägib püüdlikult aeglaselt. Ei tea, kas näen mina nii juhm välja või tuleb see sellest, et tegemist on sõstrasilmaga, kelle nimi on Mirka. Mirka, Mirka,...? Kas see polnud mitte kuningapoeg Ungari muinasjutus? See, kelle isal üks silm nuttis ja teine naeris? Ei, see oli Mirko. Igatahes, hämmastavalt paljud soomlased, eriti lapsed, on millegipärast pruunisilmsed ja tõmmud. Söögimajas viibiv venelanna räägib Mirkaga täiesti korralikku soome keelt.
Kaubanduskeskus suletakse, üle tee McDonald's pakub tasuta wifit. Ümberringi käratsevad teismelised. Minu kõrvale maandub kahest tüdrukust ja ühest poisist koosnev seltskond, kellest poiss ilmselgelt kuulmiskahjustuse all kannatab, paludes iga öeldud fraasi korrata silbiga "ha?". Muusikat võiks ilmselt vaiksemalt kuulata siiski.
Pilvedega on kehvad lood, KP-indeksiga pole ka kiita. Panustame lõpuks Kemijärvile.
Rovaniemist välja sõites tuleb tingimata teha peatus punase kostüümiga kokakoola- jõuluvana juures. On omapärane disniländ, mis koosneb postkontorist ja veel hulgast teenindusasutustest, kõik suletud, ümberringi tuledes kuused ja kõlaritest kostmas jõululaulud. Inimesi pole, täielik Palle maailm. Jõululaule pidi siin ka suvel mängitama. Päris õudne. Kardan, et ei suuda üles näidata nõutaval hulgal vaimustust.
Kemijärvil nõuab tuledeta koha leidmine järve ääres mõningast pingutust ja kui lõpuks sellise koha leiame, on virmaline juba täies hoos. Alguses kui hele vikerkaar üle öise taeva, siis lahvatab kogu taevas roheliseks. Sära kaob siiski kiirelt, jättes mõned ähmased triibud siin-seal. Oleme juba liiga lõunas ja virmaline pole täna kuigi ere. Puudub tavapärane kaaslane Kuu. Selle asemel on pea kohal Kassiopeia ja Suur Vanker ning puu tagant piilub Orion, mida olen piltide pealt valgusmüra pähe korduvalt kustutanud. Muid tähti on ka karjade kaupa. Saabuv pilv matab lõpuks kõik enda alla.
Kella kahe paiku alustame sõitu Rovaniemi suunas. Sealt pisut itta peaks õhtul pilvedesse auk tekkima.
Päikeses maastik on kena, valguses kasvavatelt puudelt on päike lume ära paistnud, varjus on okstel lumi ja härmatis. Kõrgemad mäed, mille tipus puid ei ole, näevad seetõttu välja nagu oleks need tuhksuhkruga üle puistatud. Tahaks pidevalt peatuda ja pilti teha, aga sellist sõidustiili ei kannataks ükski inimene välja. Siit moraal: ükskõik kui vähe häiriv on kaasreisija, ei kaalu ükski kulude kokkuhoid tegelikult üles üksioleku vabadust.
Ajame GPSis elava naisterahva segadusse, minnes Rovaniemi teist teed pidi kui tema arvates mõistlik oleks. Ma ei reeda oma ketserlikku mõtteviisi, et sõidan tegelikult teeviitade järgi ja olen sellisel arhailisel moel oma varasemas elus soovitud sihtpunktidesse ikka üldiselt kohale jõudnud.
Möödume Levist, suusakeskuse mägi troonib uhkelt keset ümbritsevaid metsi. Vastu tuleb hulgaliselt katuseboksidega autosid, lausa kolonnide kaupa. Soomlastel algab nädalavahetus. Või siis puhkus. Majutused üürivad ennast tihtipeale välja laupäevast laupäevani.
Koheva sabaga rebane tormab üle tee. Jänes keerab otsa ringi ja jookseb tagasi. Kass ootab, veendub, et peatun, ja läheb siis edasi.
Kittiläs näitab temperatuurinäidik tablool pluss null, enne Rovaniemit väikses külas miinus null. Pluss null on ilmselt siiski mõnevõrra soojem ja erinevus võib tulla sellest, et Kittiläs paistis päike, Rovaniemini jõudmise ajaks oli see aga juba jõudnud metsa taha kaduda. Muidugi ei tohiks olla üle mõistuse keeruline õpetada näidikule, et nulli ette pole mõtet kumbagi märki panna.
Rovaniemis on vaba aeg, mis tähendab seda, et saan süüa. Kaubanduskeskuses oleva söögikoha siltidelt vaadatavad vastu burgerid, pitsad ja kebabid. Olen nõutu. Samas on letis näha miskine lihaollus, keedetud kartulit ja värsket salatit. Teenindaja tutvustab lahkelt, et 8,50 eest võib sealt kõike võtta niipalju kui mahub, lisaks juua ja kohvi. Räägib püüdlikult aeglaselt. Ei tea, kas näen mina nii juhm välja või tuleb see sellest, et tegemist on sõstrasilmaga, kelle nimi on Mirka. Mirka, Mirka,...? Kas see polnud mitte kuningapoeg Ungari muinasjutus? See, kelle isal üks silm nuttis ja teine naeris? Ei, see oli Mirko. Igatahes, hämmastavalt paljud soomlased, eriti lapsed, on millegipärast pruunisilmsed ja tõmmud. Söögimajas viibiv venelanna räägib Mirkaga täiesti korralikku soome keelt.
Kaubanduskeskus suletakse, üle tee McDonald's pakub tasuta wifit. Ümberringi käratsevad teismelised. Minu kõrvale maandub kahest tüdrukust ja ühest poisist koosnev seltskond, kellest poiss ilmselgelt kuulmiskahjustuse all kannatab, paludes iga öeldud fraasi korrata silbiga "ha?". Muusikat võiks ilmselt vaiksemalt kuulata siiski.
Pilvedega on kehvad lood, KP-indeksiga pole ka kiita. Panustame lõpuks Kemijärvile.
Rovaniemist välja sõites tuleb tingimata teha peatus punase kostüümiga kokakoola- jõuluvana juures. On omapärane disniländ, mis koosneb postkontorist ja veel hulgast teenindusasutustest, kõik suletud, ümberringi tuledes kuused ja kõlaritest kostmas jõululaulud. Inimesi pole, täielik Palle maailm. Jõululaule pidi siin ka suvel mängitama. Päris õudne. Kardan, et ei suuda üles näidata nõutaval hulgal vaimustust.
Kemijärvil nõuab tuledeta koha leidmine järve ääres mõningast pingutust ja kui lõpuks sellise koha leiame, on virmaline juba täies hoos. Alguses kui hele vikerkaar üle öise taeva, siis lahvatab kogu taevas roheliseks. Sära kaob siiski kiirelt, jättes mõned ähmased triibud siin-seal. Oleme juba liiga lõunas ja virmaline pole täna kuigi ere. Puudub tavapärane kaaslane Kuu. Selle asemel on pea kohal Kassiopeia ja Suur Vanker ning puu tagant piilub Orion, mida olen piltide pealt valgusmüra pähe korduvalt kustutanud. Muid tähti on ka karjade kaupa. Saabuv pilv matab lõpuks kõik enda alla.
Lisa kommentaar