Jouni hakkab pimedas vaikselt toimetama, millest võib aru saada, et on hommik. Üles veel küll tõusta ei viitsiks.
Ilm on jätkuvalt paksus pilves.
Viime kõigepealt koertele süüa. Kaks koera on eriti näljased, ülejäänud kolm põrnitsevad niisama kaussi.
Hommikusöök, koristamine ja asjade kokkupakkimine võtavad omajagu aega. Siis tuhiseme tagasi. Puhanult on koertel jälle hoog sees. Kelk läheb vupsaku-vupsaku üle mätaste või kuidas see Lesta kelgusõidukirjeldus kõlaski. Tagasitee tundub peamiselt kulgevat allamäge. Sellepärast oligi eile nii palju jooksmist. Pisut enne farmi on laavu juures peatus. Jouni keedab suppi. Üks Peteri (ma arvan, et see võis olla meeshollandlase nimi) koer püüab esiteks süüa järelkäru pealt põdranahka, siis oma rakmeid, seejärel naabri omi. Noor koer, ulguda ei oska. Kui teised uluvad, siis teeb niisama imelikke hääli. Seda, kuidas puhkepausi ajal käituda, ka ei tea.
Topski sikutab endal jälle paar korda nööri üle pea ja saab hüüdnimeks Houndini.
Sõitma hakates on juba hämar, koertel enne kodu hea hoog sees. Läbi tihke sinise hämaruse puude vahelt mäest alla, kõõludes vahepeal vaid ühel jalasel. Puud vilksatavad väga lähedalt mööda.
Farmis on sama tuba, sama kass. Tomi paneb mulle õhtusöögi ahju ja läheb laupäeva õhtut veetma. Veiniklaas, mis iga kord on ahvatlevalt valmis pandud, leiab lõpuks kasutamist. Selline talveõhtu klišee: vein kamina ees. Väljas võiks siis juba ka tuisata, kui juba nagunii pilves on. Pühapäevaks ennustavad kõik ilmaennustajad üksmeelselt päikest ja kuna millalgi peab seega ju selgeks minema, käin iga natukese aja tagant aknast välja piilumas. Pilves mis pilves. Panen ööseks kella helisema.
Ilmub poolakas, kes töötab farmis vabatahtlikuna. Majutuse ja toidu eest teeb tööd, et koertega toimetamist õppida. Kustutab õuetuled ära ja laseb kähku jalga.
Käsivartel annavad tunda kelgujuhtimise lihased ja Palametsa heietused tunduvad pärast Historical Muhammedi suht koomilised.
Viime kõigepealt koertele süüa. Kaks koera on eriti näljased, ülejäänud kolm põrnitsevad niisama kaussi.
Hommikusöök, koristamine ja asjade kokkupakkimine võtavad omajagu aega. Siis tuhiseme tagasi. Puhanult on koertel jälle hoog sees. Kelk läheb vupsaku-vupsaku üle mätaste või kuidas see Lesta kelgusõidukirjeldus kõlaski. Tagasitee tundub peamiselt kulgevat allamäge. Sellepärast oligi eile nii palju jooksmist. Pisut enne farmi on laavu juures peatus. Jouni keedab suppi. Üks Peteri (ma arvan, et see võis olla meeshollandlase nimi) koer püüab esiteks süüa järelkäru pealt põdranahka, siis oma rakmeid, seejärel naabri omi. Noor koer, ulguda ei oska. Kui teised uluvad, siis teeb niisama imelikke hääli. Seda, kuidas puhkepausi ajal käituda, ka ei tea.
Topski sikutab endal jälle paar korda nööri üle pea ja saab hüüdnimeks Houndini.
Sõitma hakates on juba hämar, koertel enne kodu hea hoog sees. Läbi tihke sinise hämaruse puude vahelt mäest alla, kõõludes vahepeal vaid ühel jalasel. Puud vilksatavad väga lähedalt mööda.
Farmis on sama tuba, sama kass. Tomi paneb mulle õhtusöögi ahju ja läheb laupäeva õhtut veetma. Veiniklaas, mis iga kord on ahvatlevalt valmis pandud, leiab lõpuks kasutamist. Selline talveõhtu klišee: vein kamina ees. Väljas võiks siis juba ka tuisata, kui juba nagunii pilves on. Pühapäevaks ennustavad kõik ilmaennustajad üksmeelselt päikest ja kuna millalgi peab seega ju selgeks minema, käin iga natukese aja tagant aknast välja piilumas. Pilves mis pilves. Panen ööseks kella helisema.
Ilmub poolakas, kes töötab farmis vabatahtlikuna. Majutuse ja toidu eest teeb tööd, et koertega toimetamist õppida. Kustutab õuetuled ära ja laseb kähku jalga.
Käsivartel annavad tunda kelgujuhtimise lihased ja Palametsa heietused tunduvad pärast Historical Muhammedi suht koomilised.
Lisa kommentaar