kelgutamas I

Saapad, jope ja läbiloetud raamatud pakitakse pärast hommikusööki kotti ja pannakse konkusse. Asemele saan kombinesooni, voodriga kummikud, labakud ja läkiläki. Saabuvad kaks hollandlast, kelle nimed jäävad veidi hämaraks, mistõttu on nad edaspidi meeshollandlane ja naishollandlane. Meeshollandlane on pikk ja tõsine, naishollandlane lõbus ja ümmargune.
Koerad on juba valmis rakendatud, karglevad ja hauguvad kannatamatult. Saame kiire õpetuse, kuidas kelku käsitseda. Kasutada on pidur ja keharaskus. Laskumistel tuleb pidurdada, eriti esimesel, kus on kohe palju hüpekaid, tõusudel või pehmes lumes ühe jalaga hoogu lükata või kelguga kaasa joosta. Rapsimist tundub olevat piisavalt. Jouni läheb mootorkelguga ees ja mina moodustan saba lõpu. Mind peavad hakkama vedama viis koera: Kia, Fifi, George, Berta ja Lodi. George ja Lodi on suured sõbrad ja neil on parasjagu käimas hoogne vaidlus. Kuivõrd rakend on seotud nii esimest kui ka tagumist otsa pidi postide külge, ei pääse nad erimeelsusi vahetult lahendama. Hollandlased päästetakse järgemööda posti otsast lahti ja nad vuhisevad mäest alla. Niipea kui minu nöörid lahti seotakse, moodavad koerad ühe suure pureleva puntra, selle asemel et kuhugi vuhiseda. Kogu teenindav personal ja kaasturistid harutavad puntrast ühekaupa koeri lahti, mina pean seeaeg pidurit peal. Kõik koerad vahetatakse välja, miska lähen liikvele viie uue tundmatu koeraga. Vaaau, igavese kimaga mäest alla, üle hüpekate nii et lumi tuiskab. Õnneks leian piduri. Esimese hooga ei jõua ümbrust vaadatagi, kogu aur läheb pidurdamisele ja jälgimisele, et minu esimeste koerte ja eesliikuva naishollandlase tagumiku vahele jääks vähemalt kolm meetrit. Esimest järve ületades saab aga juba ka pildistada. Kõrgõzstani kogemused on abiks.
Teekonna esimeses otsas on tuul puud lumest puhtaks raputanud, edasi on talvemuinasjutt. Pilvine muinasjutt muidugi. Ühes kurvis jalutab naishollandlane juba ilma kelgu ja koerteta. Koerad püütakse kinni ja hollandlane istutatakse kelgu peale tagasi. Äkki võtab ka minu kelk järjekordses sik-sak-kurvis suuna otse puule ja pean targemaks lahkuda vasakule ära. Koerad panevad tühja kelguga edasi, kuni Jouni nad kinni püüab. Lõbu laialt. Tänu eesliikujate aeglusele (või minu kiirusele) õpin peagi hästi selgeks pidurdamise, mis aitab ka hoogsalt lähenevate puude puhul. Peamine on isegi maha kukkudes kelgust mitte lahti lasta ja jalgadele jääda, siis saab jooksult tagasi jalustele hüpata. Sellest ajast kui lahkusime kahe-tunni-rajalt, on maastik täiesti naturaalne metsaalune, koos kohustuslike küngaste, mätaste ja kividega. Puud muidugi ka.
Kahe tunni pärast on lõunapaus. Jouni teeb lõkke, pistes sõrmed tuimalt kord tulle, siis jälle lumme. Ta on selline jõrm Soome mees, kaks pussi vööl, läkiläki kõrvad lehvimas. Vestab oksast orgi, mille otsas võileiva tarbeks kakukesed soojaks ajada. Suvel on Jounil oma matkabisnes.
Taevas läheb roosaks.
Minu koerad on taas rahutud, eriti keskmine, kelle nimi on Topsik (või siis Topski). Teekonna teise osa start venib ja oodates suudavad kaks viimast koera omavahel purelema minna. Õnneks tõmbavad esimesed nad kohe liikuma ja kaklus jääb katki.
Koerad on pealtvaates naljakad. Sibavad hoolega, kaks pisikest kikkis kõrva suures karvases peas. Vahetult enne starti võtavad üles laulujoru ja ägeda klähvimise, üritades samal ajal kelku koos puuga minema lohistada. Isegi kui ma kahe jalaga piduril seisan, jaksavad nad ikka ennast kuni järgmise kelguni vedada.
Hakkab hämarduma. Veel mõned vallatud kurvid, hüpekaid enam väga ei näe. Hollandlaste koerad tunduvad väsinud olema. Või on nad lihtsalt nii palju raskemad.
Enne päris pimedat lõpetame järve ääres, kus mõned majakesed. Kokku 30 km, keskmine kiirus kusagil 12 km/h kanti.
Kõigepealt pannakse koerad kinni. Selleks on puude küljes pikk kett ja koerad seotakse kelkude kaupa nii, et nad üksteiseni ei ulatuks. Topski poeb pidevalt kaelarihmast välja ja püüab plagama panna. Jouni teeb nöörist uue ja tihedama kaelarihma, mis ka ära nihverdatakse. Lõpuks suudame koera siiski keti külge aheldada.
Edasi kütmine ja veetassimine ja koerte toitmine. Kütta tuleb nii maja, kus magame, kui ka sauna. Vee tarvis puuritakse järvejäässe auk. Hollandlased on ärevil nii back-to-basics-elust. Nojah, kui eile polnud internetti, siis täna pole isegi elektrit enam. Valgust annavad suur hulk küünlaid, üks neist lambis, mille vastu meeshollandlane pidevalt pea ära lööb. Hollandis olevat maailma kõige pikemad inimesed ja ukse kõrgus peab olema 2,30 m.
Kui saun on soe, läheme naishollandlasega sauna. Proovime ära lumes rullimise, millesse ta esialgu suhtub kõhklevalt, pärast juba suure entusiasmiga. Ametilt on ta hooldusõde vanadekodus.
Vahepeal on Jouni õhtusöögi valmis vaaritanud. Pärast sööki läheb ta ka sauna, meeshollandlane igaks juhuks sauna osas passib.
Magan ülemisel lavatsil, kus on täiesti palav. Ronin lausa magamiskotist välja.