Kella poole seitsmene äratus laekub tubli kolmveerandtunnise hilinemisega.
Unustan, et sahibidele tuuakse tee hommikul voodisse ja enne seda ei tohi telgist lahkuda. Ajame seega koka segadusse, sest ta ei saa aru, kes kellega elab.
Jalutamise algus on piki jõge laugel maastikul. Mäed on kurrutatud peamiselt oranžiks ja lillaks. Koopaoravad ei lase ennast turistidest palju segada. Vastu tulevad mõned kohalikud, kes on käinud kas hagu korjamas või viljapõldu üle vaatamas. Rada on täkitud väikeste kabjajälgedega.
Kella 11 paiku arvab giid, et jäänud on veel tund aega. Tundub paslik lõunapakk ära süüa. Marsruudiga on mingi segadus, sest kusagil olevat olnud kivivaring ja läheme teist teed. Giid aga pole inglise keeles just kõige teravam pliiats ning tema räägitud jutud kõige loogilisemad. On tõenäoline, et ükspäev me kuhugi jõuame.
Pärast lõunapausi hakkab tõus ning enne kaugel eemal kõrguvat kuru ei paista ühtegi telkimiseks sobivat kohta. Üksiti hakkab sadama. Jõuame mäenukile, sadu lakkab ja minnakse hobukaravani otsima. See oleks pidanud meist juba ammu mööda minema. Viimaks leiame nad kaugel all. Hõigeldes toimub arupidamine, millisest kurust üle minna, sest üks olevat raske ja teisel pole giid käinud. Panoraami täidavad rebitud servadega mäed, üsna uskumatu, et veel veidi aega tagasi vaatasime neile alt üles. Paar korda kõmiseb kõu ja vihma hakkab nüüd korralikult sadama. Rada muutub mudaks ja Mari Öö saapad uiskudeks. Giid ja abiline kühveldavad kätega kiviklibu rajale, mis on kitsuke libe ja varisev eend järsul mäenõlval. Mudas kakerdamise taustal on üleval märgata kuru tähistavaid palvelippe, puhub külm tuul ja püksid on alustanud vee läbilaskmist. Sõjasaabaste uuemad ja vanemad eksemplarid peavad mudas õnneks ilusti. Lõpuks kurul, on juhhuu-moment üürike, sest külm tuul ja vihm ei võimalda olukorda pikalt nautida. Kuru peaks olema üks teine Kanji La, mis on taatlemata mõõteriistade andmetel 4700 meetrit üle merepinna. Oleme hommikuga võrreldes tõusnud üle kilomeetri.
Laskumine on vahelduseks meeldiv. Vihm jääb järele. Hobused jõuavad järgi ja lähevad mööda. Allaminek tundub küll täielik raiskamine ja sellega asi ka veel ei piirdu. Pisemad tõusud vahelduvad pisemate laskumistega, kusagilt ei paista midagi telkimiseks sobivat. Ainult uued kurud ja lumised teravad tipud. Igal tõusul olen surmväsinud, niipea kui maapind taas otse, võib jälle reipalt astuda. Pulss tahaks kõrvad peast lüüa. Ületame mõned tagasihoidlikud jõed ja juba ongi näha, kuhu karavan on laagriplatsi sättinud. Hobusemees ja tema poeg magavad kõhuli juba maas. Oleme teel olnud üle kaheksa tunni ja läbinud 11 kilomeetrit.
Sahibidele püstitatakse telgid ja kaevatakse kemmerguauk. Saab teed ja küpsist ja sooja pesu selga panna. Platsi ümber tiirlevad jakid. Lahke härra teeb daamidele massaaži. Pärast telki kukkumist nõuab enese ülesajamine õhtusöögile minekuks tohutut pingutust ja võitlemist gravitatsiooniga.
Kokk on olnud matkagiid ja kokk Nepalis ja on kogu teenindavast personalist kahtlemata kõige paremat inglise keelt rääkiv tegelane. Vaaritab ühe maitsva toidu teise järel. Mari Öö tunnistab mingil hetkel püksinööbi avamist. Ma olen selle profülaktika mõttes avanud juba enne köögitelki saabumist. Õhtuselt ringkäigult tulles helendavad kaks telki keset jakikakavälja äärmiselt hubaselt. Sajab.
Jalutamise algus on piki jõge laugel maastikul. Mäed on kurrutatud peamiselt oranžiks ja lillaks. Koopaoravad ei lase ennast turistidest palju segada. Vastu tulevad mõned kohalikud, kes on käinud kas hagu korjamas või viljapõldu üle vaatamas. Rada on täkitud väikeste kabjajälgedega.
Kella 11 paiku arvab giid, et jäänud on veel tund aega. Tundub paslik lõunapakk ära süüa. Marsruudiga on mingi segadus, sest kusagil olevat olnud kivivaring ja läheme teist teed. Giid aga pole inglise keeles just kõige teravam pliiats ning tema räägitud jutud kõige loogilisemad. On tõenäoline, et ükspäev me kuhugi jõuame.
Pärast lõunapausi hakkab tõus ning enne kaugel eemal kõrguvat kuru ei paista ühtegi telkimiseks sobivat kohta. Üksiti hakkab sadama. Jõuame mäenukile, sadu lakkab ja minnakse hobukaravani otsima. See oleks pidanud meist juba ammu mööda minema. Viimaks leiame nad kaugel all. Hõigeldes toimub arupidamine, millisest kurust üle minna, sest üks olevat raske ja teisel pole giid käinud. Panoraami täidavad rebitud servadega mäed, üsna uskumatu, et veel veidi aega tagasi vaatasime neile alt üles. Paar korda kõmiseb kõu ja vihma hakkab nüüd korralikult sadama. Rada muutub mudaks ja Mari Öö saapad uiskudeks. Giid ja abiline kühveldavad kätega kiviklibu rajale, mis on kitsuke libe ja varisev eend järsul mäenõlval. Mudas kakerdamise taustal on üleval märgata kuru tähistavaid palvelippe, puhub külm tuul ja püksid on alustanud vee läbilaskmist. Sõjasaabaste uuemad ja vanemad eksemplarid peavad mudas õnneks ilusti. Lõpuks kurul, on juhhuu-moment üürike, sest külm tuul ja vihm ei võimalda olukorda pikalt nautida. Kuru peaks olema üks teine Kanji La, mis on taatlemata mõõteriistade andmetel 4700 meetrit üle merepinna. Oleme hommikuga võrreldes tõusnud üle kilomeetri.
Laskumine on vahelduseks meeldiv. Vihm jääb järele. Hobused jõuavad järgi ja lähevad mööda. Allaminek tundub küll täielik raiskamine ja sellega asi ka veel ei piirdu. Pisemad tõusud vahelduvad pisemate laskumistega, kusagilt ei paista midagi telkimiseks sobivat. Ainult uued kurud ja lumised teravad tipud. Igal tõusul olen surmväsinud, niipea kui maapind taas otse, võib jälle reipalt astuda. Pulss tahaks kõrvad peast lüüa. Ületame mõned tagasihoidlikud jõed ja juba ongi näha, kuhu karavan on laagriplatsi sättinud. Hobusemees ja tema poeg magavad kõhuli juba maas. Oleme teel olnud üle kaheksa tunni ja läbinud 11 kilomeetrit.
Sahibidele püstitatakse telgid ja kaevatakse kemmerguauk. Saab teed ja küpsist ja sooja pesu selga panna. Platsi ümber tiirlevad jakid. Lahke härra teeb daamidele massaaži. Pärast telki kukkumist nõuab enese ülesajamine õhtusöögile minekuks tohutut pingutust ja võitlemist gravitatsiooniga.
Kokk on olnud matkagiid ja kokk Nepalis ja on kogu teenindavast personalist kahtlemata kõige paremat inglise keelt rääkiv tegelane. Vaaritab ühe maitsva toidu teise järel. Mari Öö tunnistab mingil hetkel püksinööbi avamist. Ma olen selle profülaktika mõttes avanud juba enne köögitelki saabumist. Õhtuselt ringkäigult tulles helendavad kaks telki keset jakikakavälja äärmiselt hubaselt. Sajab.
Lisa kommentaar