Punkt kell kaheksa on kutid autoga aia taga ja sõit läheb Kargili teed pidi läänesuunas.
Lisaks autojuhile on kaasas matkagiid Wangal, keda ka eile meile juba näidati. Juht on üsna raske jalaga, kahetsusväärselt on talle kasutada antud palju asfalti. Teed ääristavad sõjaväeosad ja liiklusohutust reklaamivad hüüdlaused, taamal igat värvi sakilised mäed.
Saspolist saame kaasa kotitäie aprikoose ja mõni aeg hiljem on hommikusöögipeatus. Möödume peatumata Alchist, Basgost, Lamayurust. Ketrame üles Fatu kurule, kus turistid kohalikke kombeid järgides pildistama lastakse. See on kõige kõrgem koht Lehi-Srinagari maanteel, 4108 meetrit.
Matk peab algama Kanji külast. Hobuseid, mis peaks meid ootama, pole aga näha. Pärast mõningast sebimist ja seletamist selgub, et hobusemees teab matka algavat homme. Mis seal ikka, loodetavasti ei esine ta homme sama väitega.
Turistidel palutakse puhata. Algatuseks puhkame kooliõpetaja Norbu juures tee ja küpsiste saatel. Edasi puhkame meie auks püstitatud ja kolmest telgist koosnevas telklaagris. Kolmas on köögitelk. Giid juhatab telklaagri sisse korraldusega: kes on vallaline? Tule minuga kaasa!
Ekskursioon külas näitab pisikesi templeid ja uut, alles ehitatavat kloostrit. Külas elavat umbes 400 inimest ehk 45 peret. Enamusi neist ei ole näha. Hobusemees kutsub meid enda juurde teed jooma. Polegi vanamees nagu tavaliselt, vaid täitsa noor poiss.
Tuleb edasi puhata. Sätime end telgi ette raamatut lugema. Lugemine on keeruline, sest küla taga telkivad matkajad on külalaste jaoks huvitav vaatamisväärsus. Meile tuuakse jõe äärest hulk triibulisi kive. Mari Ööl õnnestub hilisemad kivid varasemate vastu vahetada, minu ja Kalle telgi ette kerkib kivikangur. Nii see jõgi oma sängi muudabki. Kivihuviline tüdruk veerib vahelduseks Musili saksakeelseid sõnu, andes tähtedele inglisekeelsed nimed. Lugemisest ei tule sellistes tingimustes suurt midagi välja.
Jalutame veidi edasi piki jõge. On mõned sillad, hernehirmutis, vili ja sakilised rohelised, oranžid ja lillad mäehambad. Pildistan Krõõbile määramiseks üles kõik taimed, mida näen.
Õhtusöök serveeritakse turistidele köögitelgis, teenindav personal sööb ja ööbib toas. Vähemalt on õues silmatorkav kogus tähti.
Matk peab algama Kanji külast. Hobuseid, mis peaks meid ootama, pole aga näha. Pärast mõningast sebimist ja seletamist selgub, et hobusemees teab matka algavat homme. Mis seal ikka, loodetavasti ei esine ta homme sama väitega.
Turistidel palutakse puhata. Algatuseks puhkame kooliõpetaja Norbu juures tee ja küpsiste saatel. Edasi puhkame meie auks püstitatud ja kolmest telgist koosnevas telklaagris. Kolmas on köögitelk. Giid juhatab telklaagri sisse korraldusega: kes on vallaline? Tule minuga kaasa!
Ekskursioon külas näitab pisikesi templeid ja uut, alles ehitatavat kloostrit. Külas elavat umbes 400 inimest ehk 45 peret. Enamusi neist ei ole näha. Hobusemees kutsub meid enda juurde teed jooma. Polegi vanamees nagu tavaliselt, vaid täitsa noor poiss.
Tuleb edasi puhata. Sätime end telgi ette raamatut lugema. Lugemine on keeruline, sest küla taga telkivad matkajad on külalaste jaoks huvitav vaatamisväärsus. Meile tuuakse jõe äärest hulk triibulisi kive. Mari Ööl õnnestub hilisemad kivid varasemate vastu vahetada, minu ja Kalle telgi ette kerkib kivikangur. Nii see jõgi oma sängi muudabki. Kivihuviline tüdruk veerib vahelduseks Musili saksakeelseid sõnu, andes tähtedele inglisekeelsed nimed. Lugemisest ei tule sellistes tingimustes suurt midagi välja.
Jalutame veidi edasi piki jõge. On mõned sillad, hernehirmutis, vili ja sakilised rohelised, oranžid ja lillad mäehambad. Pildistan Krõõbile määramiseks üles kõik taimed, mida näen.
Õhtusöök serveeritakse turistidele köögitelgis, teenindav personal sööb ja ööbib toas. Vähemalt on õues silmatorkav kogus tähti.
Kommentaarid
Lisa kommentaar