Algatuseks kemplevad meie kulid ja hotelli personal teemal, kas meile tuleb hommikusööki anda.
Hotell jääb peale ja valged inimesed saavad kõhu võiga praetud saia ja banaani-papaia salatit täis vitsutada.
Hommikul kogunevad inimesed bensiinijaama tantsuks tankuri ümber. Mõistlik on sabatada mitmest eri suunast, et oleks rohkem kisa, kära ja sebimist. Kõik tahavad vahele trügida, sest kõik teised tulevad valelt poolt. Meie juht värbab kärmelt suvalise vennikese autot edasi sõitma, kuniks ta ise valget kastikat blokeerib. Värvatud tüüp osutub aga äraandjaks ega liiguta autot tolligi. Valge kastikas saab enne löögile. Paar vanameest on ilmselt ainult tulnud teatrit vaatama. Pidu on pilvini. Kui kõik tuleks ühtses järjekorras ühelt poolt, poleks pooltki nii lõbus ja aega kuluks ka hirmus vähe.
Tee Lehi on enamuses osas asfalteeritud ja kulub kiiresti. Ainult kuus tundi eilse kümne vastu. Mida lähemale, seda suuremaid kotte ja magusamaid aprikoose meile teeservast peale tõstetakse. Oluline on aprikoosikive mitte tsiklistidele peale visata.
Lehis tervitame Wasimi, jagame laiali jootraha ja sõidame netist huupi valitud hotelli, millel suur aed ja suur tuba. Duširuumis on vildikaga seinale kirjutatud keeld pesu pesta. Hotellipoisil tuleb aiast välja peletada meiega koos saabunud vasikad. Internetti taas pole. Ladakh on tänasest Jammu&Kašmiri osariigi alt üle viidud keskvalitsuse otsealluvusse ja internet on selle käigus kaotsi läinud.
Võtame seina seest raha, ostame Kallele habemevastase terariista ja läheme matka teist osamakset maksma. Ilmub lagedale Sana, keda kohtasin viimati viis aastat tagasi. Tema abiellumine on plaanitud 17. septembriks, toimub pere survel ja ta ei tundu selle üle väga õnnelik. Lepime kokku õhtusöögi homseks ja suundume tsivilisatsiooni naasmist tähistama tuttavale katuseterrassile. Nurgas leelotab melanhoolne habemik ammuseid lääne ballaade. Saabub internet, mis aga hiljem öömajani siiski ei ulatu.
Hommikul kogunevad inimesed bensiinijaama tantsuks tankuri ümber. Mõistlik on sabatada mitmest eri suunast, et oleks rohkem kisa, kära ja sebimist. Kõik tahavad vahele trügida, sest kõik teised tulevad valelt poolt. Meie juht värbab kärmelt suvalise vennikese autot edasi sõitma, kuniks ta ise valget kastikat blokeerib. Värvatud tüüp osutub aga äraandjaks ega liiguta autot tolligi. Valge kastikas saab enne löögile. Paar vanameest on ilmselt ainult tulnud teatrit vaatama. Pidu on pilvini. Kui kõik tuleks ühtses järjekorras ühelt poolt, poleks pooltki nii lõbus ja aega kuluks ka hirmus vähe.
Tee Lehi on enamuses osas asfalteeritud ja kulub kiiresti. Ainult kuus tundi eilse kümne vastu. Mida lähemale, seda suuremaid kotte ja magusamaid aprikoose meile teeservast peale tõstetakse. Oluline on aprikoosikive mitte tsiklistidele peale visata.
Lehis tervitame Wasimi, jagame laiali jootraha ja sõidame netist huupi valitud hotelli, millel suur aed ja suur tuba. Duširuumis on vildikaga seinale kirjutatud keeld pesu pesta. Hotellipoisil tuleb aiast välja peletada meiega koos saabunud vasikad. Internetti taas pole. Ladakh on tänasest Jammu&Kašmiri osariigi alt üle viidud keskvalitsuse otsealluvusse ja internet on selle käigus kaotsi läinud.
Võtame seina seest raha, ostame Kallele habemevastase terariista ja läheme matka teist osamakset maksma. Ilmub lagedale Sana, keda kohtasin viimati viis aastat tagasi. Tema abiellumine on plaanitud 17. septembriks, toimub pere survel ja ta ei tundu selle üle väga õnnelik. Lepime kokku õhtusöögi homseks ja suundume tsivilisatsiooni naasmist tähistama tuttavale katuseterrassile. Nurgas leelotab melanhoolne habemik ammuseid lääne ballaade. Saabub internet, mis aga hiljem öömajani siiski ei ulatu.
Lisa kommentaar