Äratus pool viis, poole kuueks on köögitelk maja ees langenud ja kõik kotid katusel.
Auto saabus Lehist meile järele juba eile õhtul. Sõit Kargili suunas algab asfaldiga ja jätkub kividel õõtsumisega. Esialgu on meeldivalt jahe. Möödume küladest, mille nimesid taas oma ülesandest teadlikuks saanud giid meile kontekstivabalt puistab. Mägedele on määritud kõiki värve, kõrgematele ka lund.
Drang Drungi liustik on fotogeenilisusest hoolimata kümne aasta taguse ajaga võrreldes kurvalt kokku kuivanud. Teadlased ennustavad, et täna sündivad lapsed näevad Himaalajat liustiketa, mis omakorda tähendab veeprobleeme 300 miljoni inimese jaoks. See juhtub meie valvekorra ajal.
Ilma palavamaks minnes vaatab korraks teele Nun-Kuni kaksiktipp, mõlemad üle 7000 meetri kõrged. Söögimaja juures pargib valget värvi jalgrattamatkaja. Templid ja valged majad asenduvad mošeede ja plekk-katusega ilmetute hoonetega. Korra käime söömas, Rangdumi „parimas restoranis“.
Kargilile lähenedes muutub juht ülemeelikuks ja hakkab möödujatele läbi akna vaimukusi karjuma. Vähemalt ta ise arvab nii.
Hotell on valitud linna servas, letitagune poiss räägib head inglise keelt ja on püüdlikult viisakas. Toas on prügikast, pesuruumis seep, potsikud ja korralik inventar ning esimest korda pärast Vantaa lennujaama kohtume tualettpaberiga. Aknast paistab mägi, koridorirõdul on lilled. Nagu polekski Kargilis. On lausa veidi internetti ja asjaolusid arvestades pole suurt lugu, et see asub koridorinurgas. Õhtusöök on hinna sees.
Drang Drungi liustik on fotogeenilisusest hoolimata kümne aasta taguse ajaga võrreldes kurvalt kokku kuivanud. Teadlased ennustavad, et täna sündivad lapsed näevad Himaalajat liustiketa, mis omakorda tähendab veeprobleeme 300 miljoni inimese jaoks. See juhtub meie valvekorra ajal.
Ilma palavamaks minnes vaatab korraks teele Nun-Kuni kaksiktipp, mõlemad üle 7000 meetri kõrged. Söögimaja juures pargib valget värvi jalgrattamatkaja. Templid ja valged majad asenduvad mošeede ja plekk-katusega ilmetute hoonetega. Korra käime söömas, Rangdumi „parimas restoranis“.
Kargilile lähenedes muutub juht ülemeelikuks ja hakkab möödujatele läbi akna vaimukusi karjuma. Vähemalt ta ise arvab nii.
Hotell on valitud linna servas, letitagune poiss räägib head inglise keelt ja on püüdlikult viisakas. Toas on prügikast, pesuruumis seep, potsikud ja korralik inventar ning esimest korda pärast Vantaa lennujaama kohtume tualettpaberiga. Aknast paistab mägi, koridorirõdul on lilled. Nagu polekski Kargilis. On lausa veidi internetti ja asjaolusid arvestades pole suurt lugu, et see asub koridorinurgas. Õhtusöök on hinna sees.
Lisa kommentaar