Phugtali kloostrisse sõiduks on leitud autojuht, kes näeb välja umbes 14-aastane.
Meie giid õnneks kaasa ei tule. Tänapäeval saab kloostrile autoga tunduvalt lähemale kui veel mõni aeg tagasi.
Tee on tavaline Aasia tee, juht veereb umbes 10-kilomeetrise tunnikiirusega kivide vahel. Algul vasakul, siis paremal pahiseb Tsarapi jõgi. Cha külla jõudmine võtab täpselt kolm tundi.
Edasi läheb jalgrada. See kulgeb tumeoranžide kaljude vahel ja sinakas-halli jõe kohal poolteist tundi mööda mäenõlva. Enamasti allapoole. Ja lõpuks seal see ongi, klooster kaljukoopas. Aitame noviitsidel natuke vett tassida, vaatame dukhangi. Noor munk tuleb teeb ukse lahti, paneb passiandmed kirja ja tutvustab pühakujusid. Vaatamisväärsed maalingud on vanast hoonest uude ümber istutatud. Poisid saadetakse põrandat pühkima. Saabumas olevat keegi tähtis laama. Kohe algab lõuna. Vana munk sööb ees ja poisid järgi. Tundub olema riis ja magustoiduks õun. Enamus sööb lusikaga, aga mõni ka sõrmedega. See koht on nüüd siis nähtud.
Tagasitee kulgeb tõusust hoolimata umbes sama kiiresti. Autos on aga täielik saun, juht manööverdab kivide vahel muutumatu aeglusega ja plaat kohaliku diskoga jõuab teha vähemalt 50 ringi. Teised autod hakkavad vastu tulema. Mööda ei mahu. Ühe auto juht tuleb ise meie autot tagurdama, aga jääb kinni. Kui koos meie juhiga lükkama hakkan, väljub vastutulnud autost neli jõrmi venelast ja tõstab meie auto nobedalt paigast. Põhja alt hakkab midagi tilkuma ja veel pikalt on tunda sidurikärsahaisu. Ka seekord võtame peale hääletaja. Bardanis soovib peale tulla munk ja pakime ta ebaviisakalt pagasiruumi.
Padumis etendub eilne rutiin: pessu ja sööma. Tänaval parvlevas rahvahulgas on kaks naist: mina ja Mari Öö. Oleme Padumist ära ostnud kogu pudelivee.
Kui ühendusteed Lehi-Srinagari maanteele ja teiselt poolt Manali-Lehi maanteele valmis saavad, on lõpp Zanskari suhtelisel eraldatusel ja ka mahajäämusel. Praegu pääseb autoga ligi ainult Kargili kaudu.
Tee on tavaline Aasia tee, juht veereb umbes 10-kilomeetrise tunnikiirusega kivide vahel. Algul vasakul, siis paremal pahiseb Tsarapi jõgi. Cha külla jõudmine võtab täpselt kolm tundi.
Edasi läheb jalgrada. See kulgeb tumeoranžide kaljude vahel ja sinakas-halli jõe kohal poolteist tundi mööda mäenõlva. Enamasti allapoole. Ja lõpuks seal see ongi, klooster kaljukoopas. Aitame noviitsidel natuke vett tassida, vaatame dukhangi. Noor munk tuleb teeb ukse lahti, paneb passiandmed kirja ja tutvustab pühakujusid. Vaatamisväärsed maalingud on vanast hoonest uude ümber istutatud. Poisid saadetakse põrandat pühkima. Saabumas olevat keegi tähtis laama. Kohe algab lõuna. Vana munk sööb ees ja poisid järgi. Tundub olema riis ja magustoiduks õun. Enamus sööb lusikaga, aga mõni ka sõrmedega. See koht on nüüd siis nähtud.
Tagasitee kulgeb tõusust hoolimata umbes sama kiiresti. Autos on aga täielik saun, juht manööverdab kivide vahel muutumatu aeglusega ja plaat kohaliku diskoga jõuab teha vähemalt 50 ringi. Teised autod hakkavad vastu tulema. Mööda ei mahu. Ühe auto juht tuleb ise meie autot tagurdama, aga jääb kinni. Kui koos meie juhiga lükkama hakkan, väljub vastutulnud autost neli jõrmi venelast ja tõstab meie auto nobedalt paigast. Põhja alt hakkab midagi tilkuma ja veel pikalt on tunda sidurikärsahaisu. Ka seekord võtame peale hääletaja. Bardanis soovib peale tulla munk ja pakime ta ebaviisakalt pagasiruumi.
Padumis etendub eilne rutiin: pessu ja sööma. Tänaval parvlevas rahvahulgas on kaks naist: mina ja Mari Öö. Oleme Padumist ära ostnud kogu pudelivee.
Kui ühendusteed Lehi-Srinagari maanteele ja teiselt poolt Manali-Lehi maanteele valmis saavad, on lõpp Zanskari suhtelisel eraldatusel ja ka mahajäämusel. Praegu pääseb autoga ligi ainult Kargili kaudu.
Lisa kommentaar