Godbyst Hummelvikki

Kell üheksa tullakse muru niitma.
Keedan kohvi. Ujuma saabub hallipäine tädike, kes oma reipa oleku poolest Heljet meenutab. Kroolib edasi ja tagasi ja edasi ja tagasi ja demonstreerib kõikvõimalikke ujumisstiile. Teiselt poolt tuleb teine tädike. Küsib, kust pärit olen ja kas ujumas olen juba käinud. Tema on, ju siis teda ma ennist nägingi taamal vees seismas. Juulis olla Ahvenamaal palju vihma sadanud, mul on tema sõnul ilmaga vedanud. Kommenteerib veel, et rohkem puid peaks ranna ümbert maha võtma, muidu jääb päike puude taha. Jah, telk on kastest märg ja päikeselaik nihkub vaevaliselt lähemale.
Tänane plaan on üsna otse sõita Hummelvikki, külastades teel kultuurinähtusi. Esimene nähtus on Färjsundeti vaatetorn. Torn on kohviku küljes. See mulle sobib, saab üksiti ka süüa. Torniminek maksab 1,50 nagu Argo Aadli nägu kohvikupoiss mulle häbelikult teatab. Mis seal ikka, panen siis ka läpaka aknalauale laadima. Vaade on igas suunas.
5-6 kilomeetrit edasi on Kastelholm, mis on tuubil täis turismiobjekte. Teen esimese peatuse kindluses. Neli eilset soome naist on juba seal ja minu mõningaseks üllatuseks reisivad nad jalgratastel. Kindlus nagu kindlus ikka. Esmamainimine 1388. Kolm korda põlenud. Gustav Vaasa algatas ühe restaureerimise. Siis pidas üks kuningas siin oma venda vangis. Vene ajal kasutati viljalaona. Keskaegse riietuse immitatsioonis noormees istub müürinukal ja loeb paksu raamatut. Päris hea töö.
Edasi on Vita Björn ehk vanglamuuseum ja Jan Karlsgårdeni vabaõhumuuseum. Pean aga vajalikuks otsida enne nende külastamist üles fotograafiamuuseumi. See pole küll esmaspäeviti lahti, aga olen saanud meiliga Benitalt vastuse, et ta tuleb kõrvalt postkontorist ja laseb mind sisse. Ühtegi teemakohast silti pole näha ja lähen küsin muuseumipoest, kust võiksin Benita leida. Poeneiu ei tea Benitast midagi, aga pika pinnimise peale teab, et muuseum on paari kilomeetri kaugusel külas ja seal on tõesti postkontor. Tuleb välja, et ka Hummelviki rattatee läheb sealtkaudu. Eks näis, kas leian motivatsiooni neist mägedest uuesti üles vändata, et vanglat ja vabaõhumuuseumit kaeda.
Fotograafiamuuseum ja postkontor on tõesti kõrvuti. Ratas viskab parkides nina taeva poole ja Benita ilmub uksele. Ta on hallipäine esmapilgul tõre naisterahvas, ent osutub suurepäraseks giidiks. Fotoasjanduse jaoks on eraldi maja. Esimene ruum on tuubil täis fotoaparaate ja kõiksugu muud fotokraami. Benita abikaasa Olle on kogunud kõike. Majas ilmneb olevat veel mitu ruumi, mis kõik on pungil vana fototehnikat ja tarvikuid, on pisikesi spioonikaameraid ja suuri lõõtsaga pille, esindatud on ka vanad videokaamerad, ilmutusvahendid ja muu. Ka üks seitsmest Nanseniga Framil kaasas käinud kaamerast. Benita ja Olle on plaaninud minna Nanseni muuseumisse uurima, kas neil on mõni tema kaamera ja kui pole, siis mitte öelda, et neil on üks, sest sel juhul tuleks see vist Norrale välja anda. Olle on olnud professionaalne fotograaf, fotograafiaõpetaja ja ka kloun. Saareelanik peab häda sunnil pidama mitut ametit, et ellu jääda. Benita on ka ise pildistanud, aga ilmutamises pole olnud suurem asjatundja. Teoorias on küll. Äge koht. Mida inimesed kõike aja peatamiseks välja pole mõelnud.
Kui juba mitu inimest on käinud postkontori asju uurimas, lasen Benita töö juurde tagasi. Motivatsiooni Kastelholmi tagasiminekuks pole, muuseume on täna juba nähtud küll, pealegi nägin nii vanglat kui ka vanu maju ennist väljastpoolt.
Borgboda kärjekujulistest kividest ehitatud kindlusejäänuste juures on pisike rand. Inimesi pole. Vesi tundub soe. Inimesed tulevad siis, kui olen otsustanud edasi liikuda. Mariehamnist saadud üllitis ütleb, et Vårdös on Anna's Shop, kus pakutakse Ahvenamaa pannkooki. Avatud kuni kella kuueni. Kui kiiresti teen, siis jõuan. Vahepeal vaja ka süüa kuskil.
Söögikoht on enne sadamat, lisaks hamburgerile saab õnneks ka korralikku sööki.
Praam on kollase torniga jupp teed, mis autosid ja rattaid üle paarisajameetrise vee viib. Keegi ei maksa selle eest.
Vårdö on pisem saar, järsemate kivilahmakatega, asustust paistab vähem. Ahvenamaal nimetatakse „peasaart" ka mandriks, saared on ülejäänud.
Tee ääres on õunapuuistandused ja vesilehm.
Anna's Shop on mõned kilomeetrid enne Hummelviki, silt näitab teelt kõrvale 2,7 km. Jõuan kohale pool kuus. Keeran üle värskelt niidetud muru terassi suunas, terassil seisab habemega vanamees. See pole küll kindlasti Anna, aga küsin, kas koht on lahti, et juttu teha. On lahti. Pannkoogile pannakse peale moosi ja vahukoort, lisaks saab kohvi. Ahvenamaal olevat palju Eestist pärit hooajatöölisi ja ka 13 aastat siinkandis elav Jüri. Vanamees on kindel, et tahan eesti keelt rääkida ja ta helistab Jürile. Jutt on lühike, me pole Jüriga kumbki jutuajamise mõttest väga sillas. Ta olevat minust enne autoga mööda sõitnud. Teeb kõiki töid. Vanamees teeb ka omale kooki ja kohvi ja pajatab oma elust. On ajanud igasugu äri, planeerinud sadamaid ja vedanud Saddam Husseini palee jaoks smaragde ja palme. Istunud viis nädalat lõksus Eritreas, kuhu töö pärast läks, aga liikuma enam ei saanud. Vanamehe nimi on Kurt ehk Knurre. Ta on nagu minagi õppinud pisut iga sihtmaa keelt, kokku 14 keelt. Vahetame kogemusi pärsia ja türgi keele osas.
Kurt teatab, et saun on soe, kas tahan sauna. Raske on ära öelda. Ja siis teatab, et ei pea otsima telkimiskohta, vaid võin magada ülemisel korrusel. Einoh... Minu teada peaks öösel sadama hakkama. Toimub ekskurss ärimajapidamises. Kurt nikerdab puust igasugu asju, parandab viiuleid, lisaks on müügis eestlaste tehtud lauanõusid ja pilte. Laual vedeleb Viru Valge suveniirpudelist tehtud vesilood. Anna on Kurti 26-aastane tütar, kelle soov oligi, et tuleks kohvik. Saab inimestega rääkida. Annat pole kodus, õpib sotsioloogiat või midagi ja valmistub kodust välja kolima.
Saan sauna kaasa õlle, raadiost tuleb 30ndate jämmi. Väga kaua siiski aega ei viida, et peremees saaks ka sauna.
Kurt näitab mulle ülemist magamistuba ehk tegelikult Anna tuba. Seniks võin vaadata olümpiat koos koer Shaidaga, kes on 14-aastane ja saanud nime Süüria printsessi järgi. Olümpial on maadlus, miska suundun internetti.
Kurt tuleb saunast ja räägib veel elust. Suhtlemiseks valisime pärast erinevate keeltega katsetamist soome keele. Ta on teinud noortele spordiväljaku, mida käis avamas Björn Borg. Nad mängisid ka tennist ja nüüd on mis ühendab Kurti ja McEnroyd – nad mõlemad on Borgile kaotanud. Varsti tuleb sinna võibolla Gerd Kanter, aga kui ta olümpial medali saab, siis mitte, siis on ta liiga kallis (ta saigi medali, muideks).
Arvuti sureb ära. Jätan Kurti praetud muna sööma ja kobin ülakorrusele. Vihma hakkab sadama.
Kilometraaži kogunes täna juurde 35,4 km.