Hummelvik-Kumlinge-Långnäs-Kökar

Selgub, et sadamas on viisakas olla 15 minutit varem. Rallin minema, ilm on sompus, aga enam ei saja. Öösel ladistas ikka korralikult. Ratta sadulat kattev kilekott on minema lennanud ja sadul märg. Sajust on maha jäänud madalad tumehallid pilved dramaatilise kollase päikesetõususervaga.
Sadamasse on 5 km. Mõned autod on juba kohal ja varsti lastakse rahvas praamile. Ratta panen käega rehmatud suunda seina najale, las laevapoiss teeb sellega midagi. Üles salongi jõudnuna avastan, et kuigi teel polnud mingeid ohte, olen suutnud kuhugi põlve ära lüüa. Salongis pingil magab mees magamiskotis. Kah variant.
Vaatan infot sihtkoha kohta. Kumlinge koosneb kolmest suuremast saarest (ja trobikonnast väikestest, nagu ikka), seal on 370 elanikku ja 14. sajandi kirik. Teise sadamani, kust läheb jätkuühendus, on 11 km ja aega pool tundi nagu ajagraafikut korralikumalt uurides selgub.
Maabudes algab võidujooks ajaga. Tuiskan läbi Kumlinge, ainsaks vaatamisväärsuseks jääb tugev vastutuul. Põlvel pole sõnaõigust, küll hiljem aega valutada. Sadamas olen 9 minutit enne laeva väljumist. Palav ja enesega rahul. Sõidan Långnäsi (minu jaoks kõlab nagu „pikknina"), et sealt siis mõne aja pärast teise laevaga osa maad tagasi sõita. Teoreetiliselt oleks võimalik laevavahetust toimetada ka Överös, aga tundub, et seal laeva peatamine pole kõige lihtsam ülesanne. Nagunii on aega ja ilm kehv, istun parem praamil. Piletit ju osta ei tule.
Autodega reisijad eelistavad autos istuda, saan esirea koha. Merele tekib pimestav päikeselaik. Tumesinistest pilvedest ripnevad valged räbalad. Kohati on näha ka sinise taeva juppe. Lainete peal jooksevad jänesed. Päike paistab valikuliselt madalatele üksikute puudega kaetud pisikestele saartele. Långnäsi jõudmise ajaks on pea kohal ühtlane madal hallikassinine kiht. Blond laevapoiss lehvitab igaühele personaalselt.
Silt näitab kohvikusse. Lahti 12-20. Tore on, kell on 9, järgmine praam läheb kell 12. Pakendan ennast ilmastikukindlalt. Loodetavasti keegi ei helista, sest telefon jääb kõige alumise rattapluusi selja peal olevasse taskusse. Vihmapükste sees tundub olevat mingi kummaline atribuutika, mis lähemal uurimisel hiljem osutub hinnasildiks ja kotikeseks pükste kokkukeeramiseks.
Sadamas on piknikulaud, vallutan selle ja parema puudumisel keedan omale kohvi. Veedan aega raamatuga, ilm pole õnneks külm ja vihma sadama ka ei hakka. Saabub vilistav neiu kahe suure seljakotiga.
Praam on ees pool tundi varem ja kolin ringi. Sihtkohaks on Kökar. Ahvenamaa kõige lõunapoolsem vald, elanikke 260. Sealt võib leida pronksiaja asulakoha, kiriku aastast 1784 ja frantsiskaanlaste kloostri. Väidetavalt parim paik aerutamiseks.
Varsti hakkab müügiluugi juurest kostma lootustandvat kolistamist. Me hommikul Kurtiga arutasime, et kas esimesel praamil süüa saab ja arvasime mõlemad, et kindlasti müüakse midagi, mis inimesed seal muud ikka teevad. Esimesel reisil ei õnnestunud aga midagi tarbida, teisel praamil oli kohviautomaat ja nüüd kolmandal katsel saab lausa süüa. 7,5 tundi juba üleval oldud, paras aeg hommikusöögiks.
Raamat saab läbi.
Kökaril paistab veidi päikest. Võibolla sellepärast tundub saar mulle kohe sümpaatne. Vaieldamatult on siin parim ilm terve tänase päeva jooksul käidud kohtadest. Pisut edasi sõites märkan Sandviki kämpingu silti, seal peaks mind ootama majake. Kohale veeredes ilmneb, et siin võiks lausa ka telkida. Telkimisala on kadakate ja muude puudega jaotatud mõnusateks soppideks ega ole lage väli nagu Degersandis.
Retseptsiooni juures on kaks torssis soomlast, kes teatavad juba kaugelt, et uks tehakse lahti kell kolm. Seitse minutit aega. Süüa antakse kahest kaheksani. Hommikusööki ei saa. Hm, „häid" uudiseid lausa ridamisi. Saan putka võtme. Teised putkad on vaieldamatult ilusamad. Püüan ennast sellest mitte segada lasta. Aga minu mõningaseks pettumuseks ei tähendagi putkas elamine isiklikku hügieeniruumi, vaid see on ikka ühine. A ruumi on raudselt rohkem kui telgis ja elekter omast käest võtta. Wifi on, aga hädine.
Igaks juhuks lähen kõigepealt sööma. Kes teab, millal jälle saab. Menüüs on hamburger ja miskine pirukas salatiga. Mingi paastulaager? Pirukas on hea, aga pisike. Miks restoranis ei ole kombeks paluda veel teist portsu? Ma ju tean, et tal on köögis seda kraami veel.
Lähen saarega tutvuma. Pakkideta rattaga on lausa lust sõita. Tee äärde jääb silt, pean kinni. 600 meetrit edasi on Skandinaavia kuulsaim vanaaja inimeste maja jäänus. Minu jaoks täiesti tundmatu nimega. Rada kulgeb kadakate vahel, jäänuseid ei märka. Algab hoopis nn kaleni matkarada. See on üks tohutu suur kivi, millel laiguti kasvavad kanarbik, kadakad, sõnajalad, mitmesugused samblikud ja mets. Omapärane. Päike tuleb välja ja korraks läheb taevas isegi päris selgeks. Taimestiku hulka kuuluvad ka marjad. Püüan ära süüa kõik vaarikad, mustikad ja pohlad, aga neid jääb minu ponnistustest hoolimata maha veel terve hulk.
Rada viib mere äärde. Laine mühiseb ja pritsib. Pildistan parasjagu kõhuli maas, kui märkan üht lainet eriti agressiivselt lähenemas. Kargan püsti ja pääsen märjakssaamisest.
Avastan kaljude vahele peidetuna paar hüljatud majakest. Saabuvad kaks turisti ja küsivad, kas minu tuldud suunas on pikk maa minna. Pikk maa? Esimest korda Viru rabas käies ja lillest lilleni roomates tundus tee väga pikk ja keeruline ja suur oli minu üllatus, kui tagasitee võttis aega vaevalt 20 minutit ja laudtee läks õkva läbi raba. Samas oli 15-minutine jalutuskäik Davidi jaoks pikk maa. Tunnistan küsijatele ausalt, et mustikaid süües ja pannud ei aega ega teepikkust tähele.
Kulgen edasi ja tüki aja pärast avastan, et pagan, kus on müts? Ilmselt vedeleb lainerünnaku kohas või on lennanud ära Rootsi. Spurdin tuldud teed tagasi. Pagana spordipäev, nüüd tehakse tagasi seda alguseotsa tšillimist. Müts vedeleb kahe kivi vahel.
Kellaaeg on nüüd jälle selline, et neisse söögikohtadesse, mis kaheksani lahti on, jõuab ainult jooksuga. See kellavahtimine on igavene tüütus. Heinamaal vahib kits. Mis tal viga vahtida, ise seisab kõhuni toidus.
Ennist tee ääres oli kiosk. Kiosk on lahti kella üheksani ja sealt saab hamburgerit. Mõjun leti ees vist pisut totakana, sest esiteks heliseb telefon, teiseks tabab mind menüüs hamburgeri nägemisel tavaliselt ajuhalvatus ja soov ringi keerata. Saan siiski nii lihasaia kui ka võileiva hommikusöögiks. Saabuvad ennist praamil olnud tegelased, kes ilmselgelt on ka kõik teised kohad juba läbi sõitnud. Saia peale hakkab vihma sadama, samas paistab päike. Vikerkaart pole näha, ju see ei kuulu komplekti või siis on lisatasu eest.
Kuna päike on tore, sõidan veel kaema kirikut. Kirik on punane, torn seisab eraldi. Päike loojub oranžides ja lillades toonides, ühel pool kollane halo, teisel lillad pilved horisondil puntras. Terve tagasitee paistab oranži-lillakirju pilv mulle selga justkui oleks mõni viimsepäeva laupäev. Aga on teisipäev.
Rattasõitu sai täna 37,4 kilomeetri jagu.