Aquarium ja Butrint

Käänuline tee kulgeb esialgu piki mereäärt, et siis hakata mööda mäekülgi üles Llogora kuru suunas keerlema. Vaated on lummavad. Tee on värskelt asfalteeritud ja paljude pildistamiseks sobivate peatumistaskutega. Päike paistab, autos on soe, väljas tuul ja külm. Kurul on krõlli maja.
Punkrid, mida Hoxha ajal hoolega ehitati, on valdavalt looduskaunites kohtades.
Ülevalt on aeg-ajalt näha, et pea igas lahes on helesinise vee ja heleda liivaga rannariba. Näeme ka allveelaevade sadamat.
Olen enda jaoks kaardile ära märkinud koha, kus tee pärast Vuno küla alla Jali poole keerab. Jali rannast edasi on Aquarium - inimtühi maaliline rannasopp. Jalini on asfalt, edasi kitsas punane rada. Ülle-Riin muretseb, et mis siis saab, kui keegi vastu tuleb. Tutvustan talle oma karmateooriat, mille kohaselt hea karma puhul kas ei tule kedagi vastu või tuleb kohas, kus on võimalik üksteisest lendu tõusmata mööduda. Kaasliikleja ilmub, kuid tagantpoolt ja ajal, kui peatume lammaste pildistamiseks. Mahub mööda. Natukese aja pärast jäävad nüüd eesliikuvad noormehed ise üksteist kivinukile pildistama ja meie mahume mööda. Tee muutub künklikumaks ja Ülle-Riin ärevamaks. Üritan teda veenda, et kui on tee, siis seda mööda ei sõida autod kord nina ees ja kord saba ees, vaid peab olema koht ringikeeramiseks. Ongi. Enne on ka võimsalt prügi. Hakkan juba ka ise kergelt ürituse mõistlikkuses kahtlema, kuniks põõsaste tagant ilmub nähtavale helevalgete kividega rand ja säravsinine vesi, mida ääristavad mustad teravad laavakivid. Sini-must-valge rand. See on albaanlastest küll kena.
Turnin kividel, vesi teeb kivide all omapäraseid kurisevaid hääli. Vedeleme rannas, kus kivid on käega katsudes pehmed. Tallaga katsudes mitte eriti. Vesi on karastav. Korjame ära hulga kive ja kaevame ranna läbi teokarpe otsides. On pisikesi ja värvilisi.
Lõpuks jätkame matka Saranda suunas, eesmärgiga jõuda veel ära käia ka Butrindis. Teel olevatest reklaami järgi armsatest mägiküladest on saanud iseloomutud kinnisvaraarendused, kus püsti suur hulk poolikuid maju, kusjuures osad on pooleli jäänud ilmselt juba Hoxha ajal. Hiljem saan teada, et toreda vana kiviküla nägemiseks tuleb lihtsalt pisut peateelt kõrvale keerata.
Sarandas on ummik. Butrinti suunduv tee on veel värskemalt asfalteeritud, väljaarvatud viimane jupp. Aga töö käib.
Butrint on poolsaare moodi saar, mis asustati ca 4.sajandil e.Kr, kahjustus maavärinas 800 aastat hiljem ja mille Itaalia arheoloogid 1920ndatel ja 30ndatel välja kaevasid. Tegemist on üllatavalt kompleksse vana aja linnaga. Mitte küll päris Pompei, aga lahe. Teatri ümbruse on hõivanud kilpkonnad, kes tegelevad igasugu asjadega, muuhulgas krooksuvad kõrvulukustavalt. Ma ei teadnudki, et kilpkonnad ka krooksuvad. Kiriku juures satume peale pesakonnale kobrastele. Katkiste kivide ümber on tihe mets, linnud laulavad, lilled lõhnavad. Peale piletimüüja ei kohta me ühtegi teist inimest. Ringkäigu lõpetamise ajaks on koht suletud, õnneks ei pea siiski üle aia ronima.
Päike asub loojuma ja hommikusest omletist ei ole kõhu põhja enam midagi alles jäänud. Ennist nägime sadakond meetrit eemal söögikohta meenutavat kohta. On restoran, kus oleme ainsad külastajad. Saame kumbki terve kala ja hunniku salatit. Kogenud kelner hindab meie võimeid õigesti ja toob kahepeale ühe salati. Kõik on suurepärane.
Väljudes on restorani aia vallutanud igas suuruses jänesed ja taevas läinud lillaks.
Sarandas hotelli, poodi jäätist ostma, telefonikaarte müüvat putkamüüjat segadusse ajama ja internetti.
Homme jätkub kümne väikse neegri mäng sooloetendusena.