Veedame hommikusöögi terassil päikesepaistes, meri kõrval loksumas.
Seejärel otsime bussijaama, mis on laiali mööda mitmeid tänavaid. Jätan
auto lihtsalt kuhugi. No seal on ka teisi autosid niimoodi lihtsalt. Nii
siin pargitaksegi.
Leiame bussi, saame pileti ja vaatan kuidas nad Ülle-Riinuga mäest alla veerevad.
Võtan auto sealt kusagilt ära, juba hakkaski bussile ette jääma. Lahkume bussijuhiga siiski sõbralikult. Bensiin on otsas, miska külastan kõigepealt bensujaama. Selles on millegipärast valik kahe erineva margi vahel. "Pa plum" on eeldatavasti pliivaba.
Põrutan esialgu jupi maad mööda valet teed, et siis tagasi tulla ja õige tee kätte leida. Autojuhtimise tase on jõudnud sinnamaani, et olen võimeline sõites sõnumeid saatma. Nikolause kiriku/kloostrini juhatavat märki ei hakka silma. See eest Sinise Silmani viiv tee on hästi tähistatud. Blue Eye ehk Syr e Kalter on sügavsinist värvi allikas. Üle 40 meetri sügav, põhjani pole keegi kunagi jõudnud. Kommunistide võimuloleku ajal oli sinna ligipääs ainult parteibossidel, tavalisi albaanlasi vaatama ei lastud. Praegu on tõkkepuu ja vanamees, kes kasseerib 100 lekki. Kõrval on ka silt: auto 100 lekki, külastaja 50 lekki. Ju siis kuna mina olen auto sees, on ka minu hind auto hinna sees.
Allika juures on kamp kisavaid kreeka koolilapsi. Aga see oluliselt ei sega, sest õpetaja korjab nad peagi kokku ja viib minema. Allikas see-eest on vinge. Sügavikust pahiseb välja vesi, mis siis jõena minema voolab. On väga sinine. Ja väga läbipaistev. Sildi kohaselt on vee temperatuur 10 kraadi ja vett tuleb igal aastal erinev kogus, nt 2005ndal 7,9 m3 minutis. Ümberringi on luuderohuga kaetud mets. Metsas ja jões on konnad.
Tagasi tee peale, otsin silti, mis viitaks Melani teqele. Teqe on miskine Albaaniale iseomase islami haru pühakoda. On silt Melani kindlusse. Otsustan, et ju see siis ongi. Jõuan külla, tee on umbes meetrilaiune ja läheb valdavalt püstloodis üles, vahepeal ka järsud kurvid, millest kõigist isegi pisike kohapeal ringikeerav auto ilma edasi-tagasi nikerdamata ennast välja ei keera. Tee lõpeb kellegi kanaaias. Nojah, kui ma juba siin olen, siis võib ju pilti teha. Kui autost väljun, pistab lilledest pea välja üllatunud beež eesel. Hakkan juba autosse tagasi istuma, kui näen selja taga künkal ristiga maja. Ahhaa. Uks on muidugi lukus, aga on kellatorn ja hauad. Maja ise on lakooniline, ümbritsetud kõikvõimalikest lilledest. Istun lillede vahele ümbrust nautima, kuniks avastan ennast sipelgapesast. Sipelgad on suured ja läikivad ega tunne minu vastu õnneks vähimatki huvi. See polnud ilmselt küll see koht, mida otsisin, aga tore koht ikka.
Taas autole lähenedes tuleb hoovist valge rätiga tädi, vaatab korraks minu poole ja kõnnib teises suunas minema. Tundub, et Albaanias on võõra auto nägemine oma tagahoovis täiesti ootuspärane. Püüan ringi keerates kanu ja lambaid mitte alla ajada.
Tagasiteel tekib auto alla mingi kiuksumine. Akent lahti tehes on kuulda, et kiuksub ka väljaspool. See on kunagi juba olnud. Pean auto kinni, rooman natuke ümber selle ja sikutan põhja alt välja hiiglasliku oksa. Kiuksumine kaob.
Edasi oleks vaja saada pihta Libohova ja Labova küladele, millest viimases on Püha Maria kirik, 11. sajandist, üks vanimaid Albaanias. Leian Libohova ja sõidan nii kaua mööda seina üles, kuni tee läheb väga imelikuks kätte ära. Jätan auto laiema koha peale ja jätkan jala. Pisut aja pärast on üks naisterahvas aias, kes tunneb huvi, mida ma seal teen. Küsin, kus kirik on. Naine teab kirikut ja lööb kahte kätt kokku. Pikk tee on. Saab minna autoga kusagilt teist teed pidi. Või siis võivad kõrvalaias istuvad vanamehed mind tasu eest kohale viia. Arvan, et lähen siis ikka oma autoga. Seletame pisut, aga minu albaania keel ei ole täpsema teekirjelduse jaoks piisav. Vantsin alla, seiklen natuke sinna-tänna ja loobun. Kirikuid enne ka nähtud.
Gjirokastras suudan ennast vanalinna installeerida. Teed on muidugi püsti, aga tunduvalt laiemad kui need, mida täna juba näinud olen. Siiski tahaks kuhugi lamedama koha peale. Jätan auto suurema tänava äärde ja lähen lähimasse hotelli. Pärast leian muidugi üles ka kõik raamatus nimetatud hotellid, mis näevad kenad välja.
Kadare sõnul on Gjirokastras oht maja katusele kukkuda.
Gjirokastras on kindlus. Ja siin sündisid Ismail Kadare ja Enver Hoxha. Kindlus on kõrgel mäe otsas, aga esialgu on vanalinn kuhugi kadunud. Leian õnneks peagi. Vanalinn on neil siin üsna kaootiline, palju on vanade majade vahele ehitatud uuemaid, mis ansamblisse just kõige paremini ei sobi. Päike kaob pilve taha ja kindlusse on korralik ronimine.
Kindluses sihivad mind kõigepealt kahelt poolt pimedusest erinevad suurtükid. Siis on hulk rohtukasvanud müüri. Ja üks Ameerika lennuki vrakk. Palju igat värvi lilli ka, mida siin käivad vähesed turistid ei ole suutnud maha talluda. Päike tuleb välja ja mošee hakkab laulma. Siis on kindlus ka ennast ammendanud. Enne väljumist kohtun naisterahvaga, kes küsib, kas tahan ka relvamuuseumi näha. Ikka tahan. 1997. aasta rahutustes pandi osa relvi küll pihta, aga osa peaks alles olema. On trobikonnast riikidest puust kabadega automaadid ja kuulipildujad ja granaadiheitjad ja isegi paar püstolit. Üks neist on raudselt Makarov. Ja mõned kõblad ja hangud.
Veeretan ennast mäest alla ja teen kohvipausi. Tallad tunduvad kuidagi ümmargused, aga kes on öelnud, et turisti elu peaks lihtne olema. Saabub info, et Ülle-Riin on pärast kaheksat tundi bussis jõudnud Tiranasse ja leidnud hulga fänne kohalike hulgas ning et sügisest on NAKi minek. Kui nii, siis nii.
Söögikohaotsingud kestavad terve igaviku. Lõpuks leian urka, mis tundub olevat mõeldud üksikutele meestele. Räägin omale välja pool kana, hunniku kartulit ja tomatit. Ühe õlle ka, mida söögimajapidajad mult korduvalt üle käivad küsimas, kas said ikka õigesti aru. Olen ainus, kes õlut joob. Ja ainus, kes raamatut loeb. Terariistadest tuuakse esialgu ainult kahvel, nuga lisandub pärast seda, kui olen oma taskunoa kotist välja õngitsenud. Jätan omanike üllatuseks endast maha kana karkassi ja tühja õllepudeli. Ülle-Riin veedab samal ajal aega tühjas restoranis Tiranas.
Leiame bussi, saame pileti ja vaatan kuidas nad Ülle-Riinuga mäest alla veerevad.
Võtan auto sealt kusagilt ära, juba hakkaski bussile ette jääma. Lahkume bussijuhiga siiski sõbralikult. Bensiin on otsas, miska külastan kõigepealt bensujaama. Selles on millegipärast valik kahe erineva margi vahel. "Pa plum" on eeldatavasti pliivaba.
Põrutan esialgu jupi maad mööda valet teed, et siis tagasi tulla ja õige tee kätte leida. Autojuhtimise tase on jõudnud sinnamaani, et olen võimeline sõites sõnumeid saatma. Nikolause kiriku/kloostrini juhatavat märki ei hakka silma. See eest Sinise Silmani viiv tee on hästi tähistatud. Blue Eye ehk Syr e Kalter on sügavsinist värvi allikas. Üle 40 meetri sügav, põhjani pole keegi kunagi jõudnud. Kommunistide võimuloleku ajal oli sinna ligipääs ainult parteibossidel, tavalisi albaanlasi vaatama ei lastud. Praegu on tõkkepuu ja vanamees, kes kasseerib 100 lekki. Kõrval on ka silt: auto 100 lekki, külastaja 50 lekki. Ju siis kuna mina olen auto sees, on ka minu hind auto hinna sees.
Allika juures on kamp kisavaid kreeka koolilapsi. Aga see oluliselt ei sega, sest õpetaja korjab nad peagi kokku ja viib minema. Allikas see-eest on vinge. Sügavikust pahiseb välja vesi, mis siis jõena minema voolab. On väga sinine. Ja väga läbipaistev. Sildi kohaselt on vee temperatuur 10 kraadi ja vett tuleb igal aastal erinev kogus, nt 2005ndal 7,9 m3 minutis. Ümberringi on luuderohuga kaetud mets. Metsas ja jões on konnad.
Tagasi tee peale, otsin silti, mis viitaks Melani teqele. Teqe on miskine Albaaniale iseomase islami haru pühakoda. On silt Melani kindlusse. Otsustan, et ju see siis ongi. Jõuan külla, tee on umbes meetrilaiune ja läheb valdavalt püstloodis üles, vahepeal ka järsud kurvid, millest kõigist isegi pisike kohapeal ringikeerav auto ilma edasi-tagasi nikerdamata ennast välja ei keera. Tee lõpeb kellegi kanaaias. Nojah, kui ma juba siin olen, siis võib ju pilti teha. Kui autost väljun, pistab lilledest pea välja üllatunud beež eesel. Hakkan juba autosse tagasi istuma, kui näen selja taga künkal ristiga maja. Ahhaa. Uks on muidugi lukus, aga on kellatorn ja hauad. Maja ise on lakooniline, ümbritsetud kõikvõimalikest lilledest. Istun lillede vahele ümbrust nautima, kuniks avastan ennast sipelgapesast. Sipelgad on suured ja läikivad ega tunne minu vastu õnneks vähimatki huvi. See polnud ilmselt küll see koht, mida otsisin, aga tore koht ikka.
Taas autole lähenedes tuleb hoovist valge rätiga tädi, vaatab korraks minu poole ja kõnnib teises suunas minema. Tundub, et Albaanias on võõra auto nägemine oma tagahoovis täiesti ootuspärane. Püüan ringi keerates kanu ja lambaid mitte alla ajada.
Tagasiteel tekib auto alla mingi kiuksumine. Akent lahti tehes on kuulda, et kiuksub ka väljaspool. See on kunagi juba olnud. Pean auto kinni, rooman natuke ümber selle ja sikutan põhja alt välja hiiglasliku oksa. Kiuksumine kaob.
Edasi oleks vaja saada pihta Libohova ja Labova küladele, millest viimases on Püha Maria kirik, 11. sajandist, üks vanimaid Albaanias. Leian Libohova ja sõidan nii kaua mööda seina üles, kuni tee läheb väga imelikuks kätte ära. Jätan auto laiema koha peale ja jätkan jala. Pisut aja pärast on üks naisterahvas aias, kes tunneb huvi, mida ma seal teen. Küsin, kus kirik on. Naine teab kirikut ja lööb kahte kätt kokku. Pikk tee on. Saab minna autoga kusagilt teist teed pidi. Või siis võivad kõrvalaias istuvad vanamehed mind tasu eest kohale viia. Arvan, et lähen siis ikka oma autoga. Seletame pisut, aga minu albaania keel ei ole täpsema teekirjelduse jaoks piisav. Vantsin alla, seiklen natuke sinna-tänna ja loobun. Kirikuid enne ka nähtud.
Gjirokastras suudan ennast vanalinna installeerida. Teed on muidugi püsti, aga tunduvalt laiemad kui need, mida täna juba näinud olen. Siiski tahaks kuhugi lamedama koha peale. Jätan auto suurema tänava äärde ja lähen lähimasse hotelli. Pärast leian muidugi üles ka kõik raamatus nimetatud hotellid, mis näevad kenad välja.
Kadare sõnul on Gjirokastras oht maja katusele kukkuda.
Gjirokastras on kindlus. Ja siin sündisid Ismail Kadare ja Enver Hoxha. Kindlus on kõrgel mäe otsas, aga esialgu on vanalinn kuhugi kadunud. Leian õnneks peagi. Vanalinn on neil siin üsna kaootiline, palju on vanade majade vahele ehitatud uuemaid, mis ansamblisse just kõige paremini ei sobi. Päike kaob pilve taha ja kindlusse on korralik ronimine.
Kindluses sihivad mind kõigepealt kahelt poolt pimedusest erinevad suurtükid. Siis on hulk rohtukasvanud müüri. Ja üks Ameerika lennuki vrakk. Palju igat värvi lilli ka, mida siin käivad vähesed turistid ei ole suutnud maha talluda. Päike tuleb välja ja mošee hakkab laulma. Siis on kindlus ka ennast ammendanud. Enne väljumist kohtun naisterahvaga, kes küsib, kas tahan ka relvamuuseumi näha. Ikka tahan. 1997. aasta rahutustes pandi osa relvi küll pihta, aga osa peaks alles olema. On trobikonnast riikidest puust kabadega automaadid ja kuulipildujad ja granaadiheitjad ja isegi paar püstolit. Üks neist on raudselt Makarov. Ja mõned kõblad ja hangud.
Veeretan ennast mäest alla ja teen kohvipausi. Tallad tunduvad kuidagi ümmargused, aga kes on öelnud, et turisti elu peaks lihtne olema. Saabub info, et Ülle-Riin on pärast kaheksat tundi bussis jõudnud Tiranasse ja leidnud hulga fänne kohalike hulgas ning et sügisest on NAKi minek. Kui nii, siis nii.
Söögikohaotsingud kestavad terve igaviku. Lõpuks leian urka, mis tundub olevat mõeldud üksikutele meestele. Räägin omale välja pool kana, hunniku kartulit ja tomatit. Ühe õlle ka, mida söögimajapidajad mult korduvalt üle käivad küsimas, kas said ikka õigesti aru. Olen ainus, kes õlut joob. Ja ainus, kes raamatut loeb. Terariistadest tuuakse esialgu ainult kahvel, nuga lisandub pärast seda, kui olen oma taskunoa kotist välja õngitsenud. Jätan omanike üllatuseks endast maha kana karkassi ja tühja õllepudeli. Ülle-Riin veedab samal ajal aega tühjas restoranis Tiranas.
kommentaarid travelpod'ist:
Mis on NAK? Kylliki, on Apr 21, 2011 at 12:41PMHi Nipitiri! I am trying to follow your trip but unfortunately Google Translater is like the translation on CAE meetings :)))) 2/3 of original story is lost. Still I’m finding some interesting details. Wish you pleasant trip and don’t forget “it’s Albania” !
P.S. and don’t loose your map :) ))))
watashiva, on Apr 21, 2011 at 12:53PM
NAK on nooremallohvitseride kursus nipitiri, on Apr 21, 2011 at 05:09PMMaybe they use Google Translator at CAE meetings as well?
The map is still there, in one piece ;) nipitiri, on Apr 21, 2011 at 05:13PM
Lisa kommentaar