linnaekskursioon

Keeldume hotellis pakutavast vastuvõetamatu hinnaga saiakesest ja läheme välja sööki ja kohvi jahtima. Kohalikud hommikusööki ei söö. Saame kahes kohas espressot ja ühes pirukat. Parkides ja kohvikutes on vanamehed nagu Türgis ja Kreekas.
Lohistan Ülle-Riinu ja Davidi kunstimuuseumi. Viimane neist ei näi selle mõtte juures just ülemäära entusiastlik, ent tuleb siiski kaasa. Alumisel korrusel on rõõmsates värvitoonides pead kirjul taustal. Leiutame maskiteooria. Ülevalpool on püsiekspositsioon algusega 19. sajandist. Segu itaalia, kreeka ja ottomani mõjust. Pildid on koduselt eksponeeritud tapeedi taustal. Ei puudu ka sotsialistlik realism - musklis töölised, automaat õlal ja kuvalda pihus ning naiste ematsipatsioon tänu parteile. Töölisklassi kujutamine on mõnevõrra irooniline, sest Balkanil oli see ühiskonnakiht suht olematu. Modernismi esindavad päris ägedad pildid, nt impressionist Vangjush Mio.
Pildistame klaasseinte ja lillemosaiigiga mošeed üleskaevatud Skanderbegi väljaku ääres ning suubume raamatupoodi. Piirdun viie raamatuga. Ülle-Riin leiab eestikeelse Ismail Kadare "Murtud aprilli".
David ja Ülle-Riin kibelevad hotelli. Annan neile oma raamatupaki kaasa ja lähen kondama. Saab jäätist ja capuccinot. Ühe raamatu oleks küll võinud oma kätte jätta. Kohvikus on väike segadus kehakeelega, kui kõrvallaua noormees tuleb küsima, kas võib vaba tooli võtta. Järgmisele küsijale suudan juba refleksi trotsides rõõmsalt pead raputada. See on siin jaatus.
Tundmatu sõduri monument on üles kaevatud.
Konverentsi algus on lükkunud kella viieks õhtul.
Suudan maha magada albaania lõunasöögiaja ning loodan hommikul soetatud pirukatele. Õnneks on üks neist alles. Hiljem selgub, et Ülle-Riin ei ole teist ära söönud. Tõeline pirukakadumise müsteerium.
Registreerume konverentsile ja skoorime kõigepealt hirm-raske raamatu ja konjaki, mis ilmselt minust küll siia maha jäävad. Keeldun sebimise tõttu telefoni teel õigusabi andmast. Konverentsiruumi saabudes panen esimese asjana Eesti lipu pea pealt jalgadele. Tõlge on taaskord alla igasugust arvestust, mis liitub kenasti samasse komplekti koja saamatusega ja ürituse kohaliku korraldusega. Ülbitsen pisut tõlke teemal, aga muidugi ei ole sellest vähimatki kasu.
Õhtuseks ürituseks valmistudes tuleb tõdeda, et telgi ja muu sellise kaasavõtmise tuhinas olen unustanud viisakates riietes välja külma kätte minekuks hädavajaliku ürbi, miska David saab demonstreerida oma galantsust ja anda mulle oma mantli. Ülle-Riin saab ülejäänu.
Õhtusöök toimub Durresis, mis on linn Tiranast ca 70 km kaugusel ja kuhu sõidame läbi pimeduse ca tund aega. Teekond bussist restoraniukseni kulgeb künklikus ja augulises pimeduses.
Söök koosneb kalast kuues erinevas käigus ja lõpuks magustoidust, milles vist ei ole kala. Noad-kahvlid tuleb kogu aega enda käes hoida ja õhtu lõpuks ei saa enam aru, mitut sööki nende küljes täheldada võib või kelle omad need üldse olla võiks.
Minu ja Ülle-Riinu vahele satub tema õnnetuseks inglane, kellele meeldib pildistada. David saab mantli kompensatsiooniks paar tantsu, aga minust vasakul istuv slovakk saab järjekindlalt korvi. Õpetan talle see-eest selgeks elementaarsed eestikeelsed väljendid "suur õlu" ja "väike õlu". Kepsutamine on erinevatel põhjustel vastunäidustatud. Tagasisõitvas bussis magavad kõik nagu üks mees.