Hommikul on kõht õhtust veel liiga täis selleks, et hommikusööki süüa.
Jätkuv
kehv tõlge kuni kohvipausini. Põgeneme küpsiste ja kohviga õue päikese
kätte. Pärast kohvipausi kehv tõlge jätkub. Pean juba plaani teha
ettepanek saata üritusele keegi prantsuse keele oskaja, kuid otsustan
lõpuks siiski proovida veel Saksamaaga. Äkki nad suudavad toimuva
vähemalt saksa keelde tõlkida. Osa juttu tundub olema tõeliselt huvitav,
aga kui see käib prantsuse keeles, siis läheb ca 2/3 jätkuvalt kaduma.
Pärast lõunat on kavas seminar albaania notaritele, mille jätame tõlke mõttetuse tõttu vahele. Meiega liitub David, hoolimata sellest, et üritame tema tuju lõuna ajal eesti naljadega rikkuda.
Vahepeal suudan ka kinni rabada ürituse albaaniapoolse korraldaja, kes ajab korda nii meie kui ka Gruusia esindaja toa hinnaga seotud probleemid ning sulab lõplikult albaaniakeelse tänamise peale. Hommikusöök liigub hinna sisse.
Veedame pärastlõuna õlleaias, päike paistab ja elu on ilus.
Pärast enese viisakasse vormi valamist hotellis kulgeb tee taas pikalt bussiga pimeduses teadmata suunas. Saabume ühte kohta. Suur külm ruum, kus pakutakse šampust. Kõik nihkuvad kaminale lähemale. Uksest välja ja teisest sisse osutub siiski olema ka soojem ruum laudade ja toolidega. Laudu ja toole on aga mõningal määral vähem kui kohaletoodud inimesi. Püüame koostöös inglaste ja austerlasega vallutada tähtsatele ninadele mõeldud lauda, kuid taandume lõpuks ukse alla. Sealne laud oli küll ilmselt mõeldud esinejatele. Tehakse hulga ümberkorraldusi, tassitakse laudu ja toole. Uksest puhub meie peale külm tuul.
Viimaks hakkab asi pihta. Hakatuseks esinevad balletikooli õpilased. Mul on suurepärane vaade postile, mille tagant võib aeg-ajalt näha käsi või jalgu. Lõhnab eesli järele. Siis saabub Albaania Raadio orkester kastraadiga (?) ja laulab esimese käigu taustaks. Toit on ok, aga tahame leiba. Saabuvad kivikõvad saiakesed, mida võiks ilmselt edukalt kasutada viskerelvana. Pole ka ime, et neid omal algatusel ei toodud. Orkester lõpetab ja alustab süldibänd. Kõlar meie selja taga elavneb eriti basside ajal, kuniks austerlane täiesti endast välja läheb, pillimehi sõimab ja uksest välja tormab.
David kukub samal ajal läbi tooli.
Meid kolitakse teise lauda, kõlar on pisut kaugemal, omavahel rääkida ei saa aga lärmi tõttu endiselt ja tuul puhub samuti. Mõned kahvlid on puudu ja mõned noad üle. Ülle-Riin avaldab pahameelt orgunni puudulikkuse üle. Ülejäänud laudkonna meelest puudub orgunn täielikult. Lisaks ohtrale söögile on päevakorras rahvatants, ladina tants ja kohustuslik tants külalistega, millest keeldun ka pärast kahekordse hotellihinnaga ähvardamist. Läheme hoopis välja jalutama. Väljas on külm, õnneks on mul kasutada Davidi mantel.
Varasel hommikutunnil, kui on selge, et iseseisvalt linna tagasi minek on oluliselt raskendatud, leiame baari, kus on pehmed istmed, vaikne ja saab kohvi. Kojuminek algab kella poole kolme paiku.
Pärast lõunat on kavas seminar albaania notaritele, mille jätame tõlke mõttetuse tõttu vahele. Meiega liitub David, hoolimata sellest, et üritame tema tuju lõuna ajal eesti naljadega rikkuda.
Vahepeal suudan ka kinni rabada ürituse albaaniapoolse korraldaja, kes ajab korda nii meie kui ka Gruusia esindaja toa hinnaga seotud probleemid ning sulab lõplikult albaaniakeelse tänamise peale. Hommikusöök liigub hinna sisse.
Veedame pärastlõuna õlleaias, päike paistab ja elu on ilus.
Pärast enese viisakasse vormi valamist hotellis kulgeb tee taas pikalt bussiga pimeduses teadmata suunas. Saabume ühte kohta. Suur külm ruum, kus pakutakse šampust. Kõik nihkuvad kaminale lähemale. Uksest välja ja teisest sisse osutub siiski olema ka soojem ruum laudade ja toolidega. Laudu ja toole on aga mõningal määral vähem kui kohaletoodud inimesi. Püüame koostöös inglaste ja austerlasega vallutada tähtsatele ninadele mõeldud lauda, kuid taandume lõpuks ukse alla. Sealne laud oli küll ilmselt mõeldud esinejatele. Tehakse hulga ümberkorraldusi, tassitakse laudu ja toole. Uksest puhub meie peale külm tuul.
Viimaks hakkab asi pihta. Hakatuseks esinevad balletikooli õpilased. Mul on suurepärane vaade postile, mille tagant võib aeg-ajalt näha käsi või jalgu. Lõhnab eesli järele. Siis saabub Albaania Raadio orkester kastraadiga (?) ja laulab esimese käigu taustaks. Toit on ok, aga tahame leiba. Saabuvad kivikõvad saiakesed, mida võiks ilmselt edukalt kasutada viskerelvana. Pole ka ime, et neid omal algatusel ei toodud. Orkester lõpetab ja alustab süldibänd. Kõlar meie selja taga elavneb eriti basside ajal, kuniks austerlane täiesti endast välja läheb, pillimehi sõimab ja uksest välja tormab.
David kukub samal ajal läbi tooli.
Meid kolitakse teise lauda, kõlar on pisut kaugemal, omavahel rääkida ei saa aga lärmi tõttu endiselt ja tuul puhub samuti. Mõned kahvlid on puudu ja mõned noad üle. Ülle-Riin avaldab pahameelt orgunni puudulikkuse üle. Ülejäänud laudkonna meelest puudub orgunn täielikult. Lisaks ohtrale söögile on päevakorras rahvatants, ladina tants ja kohustuslik tants külalistega, millest keeldun ka pärast kahekordse hotellihinnaga ähvardamist. Läheme hoopis välja jalutama. Väljas on külm, õnneks on mul kasutada Davidi mantel.
Varasel hommikutunnil, kui on selge, et iseseisvalt linna tagasi minek on oluliselt raskendatud, leiame baari, kus on pehmed istmed, vaikne ja saab kohvi. Kojuminek algab kella poole kolme paiku.
Lisa kommentaar