Pärast hommikusööki saadame Davidi teele lennujaama suunas ja võtame ise
sihikule Berati.
Kuuldavasti on tegu Albaania kõige ilusama linnaga.
Päike paistab ja ilm on ilus.
Durresist õige otsa peale saamisega on pisut tegemist, esialgu satume pisikese ringiga Tiranasse tagasi viivale teele, lambad ja eeslid ümberringi. Maastik on see-eest kena.
Lõpuks õigel teel, vaheldumisi on kiirtee ja teeremont. Kohalikud sõidavad pigem üsna aeglaselt. Palju on näha politseid, mis pidi olema seotud lähenevate kohalike valimistega.
Meie ette kerkib hiiglaslik lumise tipuga ja otsapidi pilvedes mägi.
Beratis suudame kesklinnale hästi pihta saada. Pargime auto ja läheme hotelli otsima. Leiame Berati-nimelise hotelli, vanalinnas, kenas kivimajas. Sees on ports lahkeid naisterahvaid, kes soovivad suhelda peamiselt albaania ja itaalia keeles. Tuleb tunnistada, et sellise valiku puhul olen albaania keeles mõnevõrra tugevam, aga häda korral käib ka itaalia keel.
Hotellini viivat tänavat asfalteeritakse, mistõttu pargime auto bussijaama kiriku ette (pärast seda, kui oleme selle jälle üles leidnud). Seal lastakse parasjagu sees toimuvat jumalateenistust kõlarite kaudu üle ümbruskonna.
Marss mäest üles kindluseni. Hakkab palav. Vastutulevad inimesed tervitavad meid. Näeme ka kahte turisti ja siis veel ühte turisti koos oma sõbraga.
Kindluses oli kunagi 48 kirikut ja kaks mošeed. Nüüd on kaheksa kirikut ja kaks mošeed. Islam on selgelt panustanud kvantiteedi asemel kvaliteedile. Kultuurirevolutsiooni tulemus - enamus sakraalehitisi hävitati, inspiratsioon Hiinast. Kõige vanemad ehitised siin pärinevad 4. sajandist e.Kr. Kõigepealt satume kohvi jooma, taustaks vaade üle mägise ümbruskonna, kivikatused, jupp linnamüüri ja kaks kanaarilindu.
Kõmbime mööda kitsaid tänavaid, mille kivid on tuhandetest sammudest läikivaks kulutatud. Piilume sisse hoovidesse. Hirmutame eemale prügihunnikut revideerivad kassid. Leiame üles kõige vanema, Püha Kolmainu kiriku ja veel mõned kirikud. Hiiglasliku pea juures on vanamees, kes tahab minust kangesti koos peaga pilti teha. Teeb hoolega, tulemuseks on pilt, kus mina olen servas ja peast näha ka tervelt pool :) Sellegipoolest ei osta me tema käest fantat, mille üle ta aga õnneks väga ei kurvasta. See-eest jääme pihku Onufri restorani vanamehele, kes meile pärast meie geograafiliselt lokaliseerimist liudade viisi toitu ette hakkab tassima. Pidi olema salate traditionale. Mida iganes. Suudame peaaegu pool kraamist ära süüa ja veame oma punnis vatsad siis kindluse teise otsa. Seal on vaade. Vaate ääres on paarikesed romantikat tegemas. Leiame minareti, ülejäänud mošeest pole just palju järel.
Ülle-Riin läheb hotelli pikutama, ma uitan veel mööda tänavaid, et püüda viimaseid päikesekiiri. Tänavanurkadel mängivad vanamehed doominot. Istutan ennast kohvikusse, kus raamatu ja espresso taustaks on albaania vanamehed ja india filmimuusika.
Edasi vaja leida internet, millest siin õnneks kubiseb. Tänavat ääristavad puud vidistavad. Pärast lao külades esinevatest kummitustest lugemist ei tundu nähtamatud linnud mitte kuidagi üllatavad.
Hiljem laulab hotellitoa akna taga ilusti mošee.
Durresist õige otsa peale saamisega on pisut tegemist, esialgu satume pisikese ringiga Tiranasse tagasi viivale teele, lambad ja eeslid ümberringi. Maastik on see-eest kena.
Lõpuks õigel teel, vaheldumisi on kiirtee ja teeremont. Kohalikud sõidavad pigem üsna aeglaselt. Palju on näha politseid, mis pidi olema seotud lähenevate kohalike valimistega.
Meie ette kerkib hiiglaslik lumise tipuga ja otsapidi pilvedes mägi.
Beratis suudame kesklinnale hästi pihta saada. Pargime auto ja läheme hotelli otsima. Leiame Berati-nimelise hotelli, vanalinnas, kenas kivimajas. Sees on ports lahkeid naisterahvaid, kes soovivad suhelda peamiselt albaania ja itaalia keeles. Tuleb tunnistada, et sellise valiku puhul olen albaania keeles mõnevõrra tugevam, aga häda korral käib ka itaalia keel.
Hotellini viivat tänavat asfalteeritakse, mistõttu pargime auto bussijaama kiriku ette (pärast seda, kui oleme selle jälle üles leidnud). Seal lastakse parasjagu sees toimuvat jumalateenistust kõlarite kaudu üle ümbruskonna.
Marss mäest üles kindluseni. Hakkab palav. Vastutulevad inimesed tervitavad meid. Näeme ka kahte turisti ja siis veel ühte turisti koos oma sõbraga.
Kindluses oli kunagi 48 kirikut ja kaks mošeed. Nüüd on kaheksa kirikut ja kaks mošeed. Islam on selgelt panustanud kvantiteedi asemel kvaliteedile. Kultuurirevolutsiooni tulemus - enamus sakraalehitisi hävitati, inspiratsioon Hiinast. Kõige vanemad ehitised siin pärinevad 4. sajandist e.Kr. Kõigepealt satume kohvi jooma, taustaks vaade üle mägise ümbruskonna, kivikatused, jupp linnamüüri ja kaks kanaarilindu.
Kõmbime mööda kitsaid tänavaid, mille kivid on tuhandetest sammudest läikivaks kulutatud. Piilume sisse hoovidesse. Hirmutame eemale prügihunnikut revideerivad kassid. Leiame üles kõige vanema, Püha Kolmainu kiriku ja veel mõned kirikud. Hiiglasliku pea juures on vanamees, kes tahab minust kangesti koos peaga pilti teha. Teeb hoolega, tulemuseks on pilt, kus mina olen servas ja peast näha ka tervelt pool :) Sellegipoolest ei osta me tema käest fantat, mille üle ta aga õnneks väga ei kurvasta. See-eest jääme pihku Onufri restorani vanamehele, kes meile pärast meie geograafiliselt lokaliseerimist liudade viisi toitu ette hakkab tassima. Pidi olema salate traditionale. Mida iganes. Suudame peaaegu pool kraamist ära süüa ja veame oma punnis vatsad siis kindluse teise otsa. Seal on vaade. Vaate ääres on paarikesed romantikat tegemas. Leiame minareti, ülejäänud mošeest pole just palju järel.
Ülle-Riin läheb hotelli pikutama, ma uitan veel mööda tänavaid, et püüda viimaseid päikesekiiri. Tänavanurkadel mängivad vanamehed doominot. Istutan ennast kohvikusse, kus raamatu ja espresso taustaks on albaania vanamehed ja india filmimuusika.
Edasi vaja leida internet, millest siin õnneks kubiseb. Tänavat ääristavad puud vidistavad. Pärast lao külades esinevatest kummitustest lugemist ei tundu nähtamatud linnud mitte kuidagi üllatavad.
Hiljem laulab hotellitoa akna taga ilusti mošee.
Lisa kommentaar