Hommikusöögi ja pakkimise tõttu hilineme konverentsile.
Tundub, et on
toodud uus tõlk. Liitume registrigrupiga, sest seal on lootust inglise
töökeelele. Teine variant on N-de tuleviku teema, kus töökeeleks võib
ilmselt saada vene keel...
Ametliku osa lõppedes saadetakse meid paljude heade nõuannetega teele. Davidi võtame esialgu kaasa.
Hotell pakub meile takso asemel Avist, mistõttu läheme hotellist pisut edasi taksojuhiga kauplema. Osutub pisut ohmuks ja viib meid linnast välja, kus on mingi autofirma filiaal ja kust meile telefoni teel meie õige automees järgi kutsutakse. Seniks joome keemia-teed.
Läbi ummiku tagasi. Paberite täitmine käib kiirelt, kirjutame kõik auto küljes olevad kriipsud üles ja stardime. Kõrvaltänavalt ei või vasakpööret teha, kuigi just sinna on meil vaja minna. Toimub esimene albaania liikluse õppetund - this is Albania, of course you can go! Nojah, milleks märgid. Sõiduridu on niipalju kui parasjagu vaja.
Paak on tühi, miska tuleb kõigepealt teha tankimispeatus. Valida on bensiini ja diisli vahel. Sellepärast ilmselt tuligi bensumargi järele pärides vastuseks tanklaketi nimi. Võidan võitluse bensu eest maksmiseks.
Durresi jõuame mööda kiirteed ruttu. Eksleme pisut enne kesklinna leidmist, mille käigus keevaline eestlane ja rahumeelne grusiin raamatulehe pooleks rebivad.
Leiame sihikulevõetud hotelli, pargime ennast tuppa ja auto akna alla. Hotellipoiss tundub olevat kergelt üllatunud, et ma parkimise käigus kõiki teisi autosid katki ei sõida.
Promeneerime mere ääres, sööme salatit, vaatame üle amfiteatri, mis pärineb väidetavalt 2. sajandist. Restaureerinud on nad siin usinalt. Edasi mošee ja rooma sambad. Tänavad on ääristatud notaribüroode ja kasiinodega. Siis ootame internetis, et kõht tühjemaks läheks.
Pitsarestorani kelnerid käivad kõik meid üle vaatamas, et kas meiega on ikka kõik korras. Meiega on kõik korras.
Ametliku osa lõppedes saadetakse meid paljude heade nõuannetega teele. Davidi võtame esialgu kaasa.
Hotell pakub meile takso asemel Avist, mistõttu läheme hotellist pisut edasi taksojuhiga kauplema. Osutub pisut ohmuks ja viib meid linnast välja, kus on mingi autofirma filiaal ja kust meile telefoni teel meie õige automees järgi kutsutakse. Seniks joome keemia-teed.
Läbi ummiku tagasi. Paberite täitmine käib kiirelt, kirjutame kõik auto küljes olevad kriipsud üles ja stardime. Kõrvaltänavalt ei või vasakpööret teha, kuigi just sinna on meil vaja minna. Toimub esimene albaania liikluse õppetund - this is Albania, of course you can go! Nojah, milleks märgid. Sõiduridu on niipalju kui parasjagu vaja.
Paak on tühi, miska tuleb kõigepealt teha tankimispeatus. Valida on bensiini ja diisli vahel. Sellepärast ilmselt tuligi bensumargi järele pärides vastuseks tanklaketi nimi. Võidan võitluse bensu eest maksmiseks.
Durresi jõuame mööda kiirteed ruttu. Eksleme pisut enne kesklinna leidmist, mille käigus keevaline eestlane ja rahumeelne grusiin raamatulehe pooleks rebivad.
Leiame sihikulevõetud hotelli, pargime ennast tuppa ja auto akna alla. Hotellipoiss tundub olevat kergelt üllatunud, et ma parkimise käigus kõiki teisi autosid katki ei sõida.
Promeneerime mere ääres, sööme salatit, vaatame üle amfiteatri, mis pärineb väidetavalt 2. sajandist. Restaureerinud on nad siin usinalt. Edasi mošee ja rooma sambad. Tänavad on ääristatud notaribüroode ja kasiinodega. Siis ootame internetis, et kõht tühjemaks läheks.
Pitsarestorani kelnerid käivad kõik meid üle vaatamas, et kas meiega on ikka kõik korras. Meiega on kõik korras.
Lisa kommentaar