tsivilisatsioonis

Üle telgi libisevad täiskuu eest mööduvate pilvede varjud, millest mõnel on hundi kõrvad või karu nina. Hommikul on telgis muidugi jälle äraütlemata palav.
Keedan kohvi, pakin ja asutan ennast mööda teed külla tagasi minema. Eeldan, et tee läheb ringiga ümber eile ronitud mäe autoni.
Leian rajamärgid, mis tekitab mõnevõrra masendust. Miks ma neid eile ei leidnud? Lisaks pole märgid mitte metsas, vaid täiesti korraliku tee peal, kus eksimine oleks välistatud. Kusagil tunni aja pärast jõuan sellele teele, kus arvasin ennast olevat. Lähedal majas toimetav mees kinnitab mu kahtlusi, et Fushe Stude on vasakul. Auto on alles.
Külas pannakse kartulit. Hobusega.
Kohviku juures kohtan Pullumbit, kes käsutab mind kohvi jooma, aga on selgelt rahul, et elus olen. Nii tema säravatest silmadest kui ka habemest on näha, et ta mõtleb elu üle järele ja teeb turistide kohta mõningaid järeldusi. Täpsemalt ei saa uurida, sest tema räägib inglise keelt veel vähem kui mina albaania keelt ehk siis üldse mitte. Annan siiski aru, kus käisin, mitu tundi see aega võttis ja kas ma loomi nägin. Saabub Gentian.
Saan kaasa reisija Librazhdisse. Poiss, kes läheb kooli.
Librazhdis otsin üles Redi, kes tahtis mulle näidata kunstniku ateljeed, kus kive tahutakse. Seal on helesiniste silmadega koer. Väidetavalt hunt. Aga sõbralik. Ma pole tõesti kunagi varem näinud ühel koeral selliseid silmi.
Kunstnik Gezim Hidri ise istub üle tee kohvikus ja filosofeerib koos ühe vanamehega. Mosaiik olevat nagu elu, igaüks peab teadma, milline on tema ruut. Ja alguses ei olnud mitte sõna, vaid täht. Ilma tähtedeta ei saaks sõnu olla. Sööme kartulikrõpse.
Siis vantsime teise kohta vaatama pooleliolevat Roman Abramovichi mosaiiki ja Dali stiilis maale. Kunstnikku on kommunismi ajal maalimise pärast piinatud. "Dzelsi" tähendab albaania keeles võtit ja seega on Chelsea jalgpalliklubi siinkandis miskise müütilise tähendusega.

Hotelliotsingud Elbasanis viivad mind tupiktänavasse, kus ringikeerates äkki kostab hirmus klirin. Asja uurima minnes on tagaklaas kadunud. St mitte päris kadunud, aga vedeleb tükkidena igal pool ega ole mitte seal, kus ta olema peaks. Seina ääres on miskine metallijura, mida peeglist näha polnud. Lähedal seisev poisike rõõmustab albaaniakeelse vandesõna peale. Helistan autorendifirmasse ja teatan, et lõhkusin nende auto ära. Ära muretse, saad uue, lohutatakse sealt. Tee palju pilte, võta kõik asjad autost ära ja lase aknale kile peale kleepida.
Sõidan autoremondikohta, mis on kinni, aga mille kõrvaloleva pesula personal mulle jupi kilet leiab, auto tolmuimejaga kildudest puhtaks imeb ja akna kinni kleebib. Ma pesulat just tegelt ka ennist otsisin, aga see nüüd selleks.
Ööbimiseks leian mingi urka. Katuse all kuuene tuba, kuhu lubatakse teisi mitte panna. Odav vähemalt. Ei tea ju veel, kui kalliks mu ringikeeramise afäär läheb. Tuleb välja, et pagasnik on ju ka kinni kleebitud ja urgime hotellipoisiga selle lahti, et kohvrit kätte saada.
Vähemalt saab duši alla.
Internetist väljudes pääsen napilt jalgratta alla jäämisest. See nüüd küll veel puudus jah. Linnas on mormooni misjonärid. Vanalinn on pime, ainus valgustatud koht on kasiino, kus selge ja kõlav naisterahva hääl numbreid loeb. Õnnemängud on siin väga populaarsed, tundub tänavapildi järgi.