mäkke

Hommikusöök toimub vaatega mošeele ja mägedele avatud elutoa aknast. Piim tehakse soojaks.
Jätkuvad probleemid mägedes kõndimisega. On välja töötatud mingi uus plaan, mis näeb ette autoga sõitmist ja pildistamispeatusi. Seda on juba tehtud kah, aga kui ma ise pole roolis, ei ole see enam karvavõrdki tore. Lisaks ei ole see just asi, mille pärast siia tuldud sai. Pealekauba ei saa ma päris täpselt aru, mida uus plaan kahe järgmise päeva kohta ette näeb ja kuhu peaks jääma minu auto. Tulevaste turistide huvides peaksin ilmselt olema järjekindel. Seth on levist väljas ja Redi koolis, seega tõlkimine jääb ära.
Käime Gentianiga kohvi joomas ja jalutame kolmekesi koos Leilaga küla lähedal oleva pisikese järveni. Küsin Gentiani arvamust igal pool vedeleva prügi kohta. Gentian kehitab õlgu, inimesed lihtsalt on sellised. Mis ei sega tal viis minutit hiljem Leila tühjaksjoodud mahlapakki jalaga mäest alla löömast... Siis teeb Gentian vea ja mainib, et rada, mis järvest mööda läheb, on Qarrishte tee. Sest matkaraja algust nad keelduvad mulle näitamast. Jalutame majani tagasi ja teatan, et kui mägedes kõndida ei saa, siis sõidan Tiranasse. Enne lähen veel teen ühe väikse jalutuskäigu. Ajakava ma targu ei täpsusta. Vahetame kontakte. Pakutakse küll toas telekavaatamist, mis on ilmselt siinne arusaam mugavusest, aga keeldun sellest viisakalt. Kõige keerulisem on Leila autost välja suitsutamine.
Pargin auto nuka taha, korjan oma kraami kokku ja panen Qarrishte rada mööda ajama. Õiget plaani tegelikult polegi, kui kaugele ja kauaks minna. Rada keerleb metsa vahel mäest üles, vahepeal kaob ojasse ja tekib seejärel taas. Päike paistab, palav. Kõik on lilleline, aga mets ei ole sellel kõrgusel veel lehte läinud. Panen veepudeli täis.
Ületan kuru, kus on pisut lund. Veidi aja pärast rada hargneb. Esialgu võtan selle, mis allapoole läheb, aga see jõuab mõne aja pärast teeni. Eeldan, et see on Fushe Stude ja Stebeleve vaheline tee ja lähen teist haru uurima. See lõpeb pisut maad edasi tihnikusse. Ronin mäe otsa. Seal on kolm punkrit ja vaade üle pilvise ümbruskonna. Mäed ja mets ümberringi. Ei jälgegi mõnest rajast või külast. Ma ei saa tegelikult aru, kuidas inimesed oleksid võimaliku tuumarünnaku puhul pidanud need punkrid igalt poolt metsast üles leidma.
Kuni sinnani lootsin kergelt, et jõuan ikka Qarrishesse. Nüüd on pisut kahju sealsest perest, kes on minu tulekuks valmistunud ja lapsed inglisekeelseid sõnu harjutanud.
Huvitav, kas mu auto on juba leitud? Levi ei ole, mis ei sega telefonil mind vaheldumisi Makedooniast ja Albaaniast tervitamast. Tuleb meelde film "127 tundi"...
Lähen esmalt käidud rada pidi tagasi, sest seal oli plats, mis näis telkimiseks sobivat. Aga seal pole vett. Jätan kraami hunnikusse ja vantsin hulga maad tagasi kohani, kus viimati vett nägin.
Siis istun kesk kadakaid. Kaardi järgi ei saa päris hästi aru, kus ma küll olla võiksin. On erinevad variandid, sest minu käidud rada ilmselt kaardil ei ole.
Aegajalt kõlavad plahvatused, mis oleks päris jube, kui ma poleks eile uurinud, millega tegemist. Lõhatakse punkreid.
Kõige metsikumad olevused, keda siiani kohanud olen, on konnad ja sisalikud.
Testin oma uut söögikeetmispotti kiirnuudlite ja teega. Läheb tahke küttega päris kiiresti keema ja imelikul kombel ei lähe pott ise väga tuliseks. Aga kuidas neil siin lõunamaades kogu ümbruskond tuletegemisel põlema ei lähe, jääb mulle endiselt arusaamatuks.
Ronin künka otsa päikese viimaseid kiiri püüdma ja loen siis telgis tuulevarjus, kuniks liiga pimedaks läheb. Käod ja muud linnud laulavad.
Olen just magama jaanud, kui algab telefonimaraton. Mis on pisut müstika, sest levi ju tegelikult pole. Kõigepealt uurib Seth, kas olen elus. Külas on paanika, mu auto on avastatud ja nende esimene turist on kaotsi läinud. Siis helistab Redi ja lõpuks Gentian. Loobutakse päästemeeskonna väljasaatmisest.
Laulmist alustavad öökullid.