jalgrattapäev

Pool kaheksa on 49ndal tänaval lisaks mulle ameeriklane Jerry ja inglise-portugali päritolu Paul. Ja giid, kelle nimi kõlab nagu Tiibet. Väntame läbi hommikuse Yangoni liikluse, tekitame turul elevust, vaatame, kuidas kookospähkleid loobitakse, sööme mohingat, sõidame ühe ja teise paadiga, tiirutame külavahel. Külavahel on vaikne, puhub kerge tuul, õhus pole heitgaase ja päikesele on pilv ette pandud. Lõbustust jagub viieks tunniks. Matkafirma kontoris arutame Jerryga diskreetselt jootraha küsimust, tema rootsi, mina islandi keeles.
Francois on Yangonis tagasi, käin talle tere ütlemas. Pean üksiti vajalikuks selgitada, mis asjus ma nii sopane olen. Francois on jutukas ja tore. Pildistan üles osa tema visiitkaardikogust.
Hotellis on internet kadunud. See-eest on riiki tekkinud Victor.