Palun hotellipoistel endale vahelduse mõttes
tellida takso kirikusse minekuks.
Anglikaani Püha Kolmainu katedraali ehitasid
britid 19. sajandi lõpus. See oli tol ajal suurim kristlik kogudus Yangonis.
Uks on lahti, pingiotste küljes lilled ja õhupallid. Algamas on pulm. Eraldi
kabelis mälestatakse langenud koloniaalsõdureid. Telliskivid on seinale
joonistatud.
Ületame tänavat koos kohalikuga, kes pidevalt abiotsivalt minu poole vaatab ja kinnitab, et see on väga ohtlik. Mis ta nüüd nii ohtlik on. Tuleb lihtsalt rahulikult minna ja vaadata, et autoga pihta ei saaks.
Hindude Kali templi ehitasid Tamili immigrandid samuti 19. sajandi lõpus. Suurim oht on tuvisitaga pihta saada. Sussid hoiustatakse papist numbri vastu. Sees on järjekord inimestest, kes lasevad puuvilju pühitseda. Rõõmus noormees tuleb mulle seletama, et käib seal kord kuus esivanemate mälestuse pärast, sest vanaisa oli hindu. Seletab, et Kali annab kõigile seda, mida keegi küsib. Seepärast käivad seal ka hiinlastest kaubitsejad. Annab mulle banaani ja pool kookospähklit. Olen veidi nõutu ja annan need pärast vanatädile, kes ukse kõrval istub. Vanem mees küsib, kas olen hindu. Tema on pärit Chennaist. Uurib, kas olen Indias käinud ja kumb on parem, India või Myanmar. Ma jätan edetabeli tegemise vahele.
Sule pagoodi kõrval on Bengali mošee. Taas 19. sajand, inimesed Ida-Bengalist, võib-olla Chittagongist, võib-olla Kalkutast. Uks on kinni. Majatagusel tänaval müüakse templeid, tembeldamiseks.
Šiiia mošee, 19. sajandi algus, pärslased. Poiss kõõlub ukse peal, sisse igaks juhuks trügima ei hakka. Moslemitele ei pruugi see meeldida.
Džaini tempel, lõvid katusel. 19. sajandi algus. Sees peaks olema pühakujud, aga toimub mingi kahtlane sebimine ja inimesed ei tundu minust vaimustuses olevat. Piirdun fassaadi pildistamisega. Templi vastas poetrepil istuvad nunnahakatised ja loevad raha.
Surti sunni mošee, 19. sajandi keskpaik, vanim algsel kujul säilinud mošee Yangonis. Gujarati kaupmehed. Kui nad 1960ndatel välja aeti, võtsid nad Indiasse kaasa Rangooni parathad ja šani nuudliroa.
Sünagoog, 19. sajandi lõpp. Kogudus on täna umbes 20 inimest. Tutvun kahe iisraellase ja kahe austraallasega, kellest kolm on juudid. Enne välja astumist jään väravat pildistama ja hetk enne kaamera tõstmist mööduvad tänaval üksteisest tumepunases rüüs munk ja üleni mustas mosleminaine. Kaks sekundit ja oleks saanud pildi kolme religiooni kohtumisest.
Guangdong Guanyini budistlik tempel, 19. sajandi esimene pool, Hiina immigrandid Kantonist. Sees mängib lõbus muusika, inimesed põletavad pabereid. Nurgas kasvab puu katuses olevat mulgust läbi.
Kheng Hock Keong, Yangoni suurim hiina taoistlik tempel, 19. sajandi algus, immigrandid Fujianist. Palju rahvast, eriti noori. Ilus ja kirju. Kass tahab kõigega mängida ja hüppab lootusrikkalt nelja jalaga fotokotti.
Pariisi kohvik, 21. sajand. Sisaldab paari turisti ja hulka kohalikke. Konditsioneeritud. Pitsa-lõigud, kook ja kohv.
See kõik on kesklinnas paaritunnine lühike jalutuskäik koos istumispeatustega. Ja selle otsa tahavad nad nüüd ehitada bamari natsionalistliku äärmus-budistliku riigi.
Ületame tänavat koos kohalikuga, kes pidevalt abiotsivalt minu poole vaatab ja kinnitab, et see on väga ohtlik. Mis ta nüüd nii ohtlik on. Tuleb lihtsalt rahulikult minna ja vaadata, et autoga pihta ei saaks.
Hindude Kali templi ehitasid Tamili immigrandid samuti 19. sajandi lõpus. Suurim oht on tuvisitaga pihta saada. Sussid hoiustatakse papist numbri vastu. Sees on järjekord inimestest, kes lasevad puuvilju pühitseda. Rõõmus noormees tuleb mulle seletama, et käib seal kord kuus esivanemate mälestuse pärast, sest vanaisa oli hindu. Seletab, et Kali annab kõigile seda, mida keegi küsib. Seepärast käivad seal ka hiinlastest kaubitsejad. Annab mulle banaani ja pool kookospähklit. Olen veidi nõutu ja annan need pärast vanatädile, kes ukse kõrval istub. Vanem mees küsib, kas olen hindu. Tema on pärit Chennaist. Uurib, kas olen Indias käinud ja kumb on parem, India või Myanmar. Ma jätan edetabeli tegemise vahele.
Sule pagoodi kõrval on Bengali mošee. Taas 19. sajand, inimesed Ida-Bengalist, võib-olla Chittagongist, võib-olla Kalkutast. Uks on kinni. Majatagusel tänaval müüakse templeid, tembeldamiseks.
Šiiia mošee, 19. sajandi algus, pärslased. Poiss kõõlub ukse peal, sisse igaks juhuks trügima ei hakka. Moslemitele ei pruugi see meeldida.
Džaini tempel, lõvid katusel. 19. sajandi algus. Sees peaks olema pühakujud, aga toimub mingi kahtlane sebimine ja inimesed ei tundu minust vaimustuses olevat. Piirdun fassaadi pildistamisega. Templi vastas poetrepil istuvad nunnahakatised ja loevad raha.
Surti sunni mošee, 19. sajandi keskpaik, vanim algsel kujul säilinud mošee Yangonis. Gujarati kaupmehed. Kui nad 1960ndatel välja aeti, võtsid nad Indiasse kaasa Rangooni parathad ja šani nuudliroa.
Sünagoog, 19. sajandi lõpp. Kogudus on täna umbes 20 inimest. Tutvun kahe iisraellase ja kahe austraallasega, kellest kolm on juudid. Enne välja astumist jään väravat pildistama ja hetk enne kaamera tõstmist mööduvad tänaval üksteisest tumepunases rüüs munk ja üleni mustas mosleminaine. Kaks sekundit ja oleks saanud pildi kolme religiooni kohtumisest.
Guangdong Guanyini budistlik tempel, 19. sajandi esimene pool, Hiina immigrandid Kantonist. Sees mängib lõbus muusika, inimesed põletavad pabereid. Nurgas kasvab puu katuses olevat mulgust läbi.
Kheng Hock Keong, Yangoni suurim hiina taoistlik tempel, 19. sajandi algus, immigrandid Fujianist. Palju rahvast, eriti noori. Ilus ja kirju. Kass tahab kõigega mängida ja hüppab lootusrikkalt nelja jalaga fotokotti.
Pariisi kohvik, 21. sajand. Sisaldab paari turisti ja hulka kohalikke. Konditsioneeritud. Pitsa-lõigud, kook ja kohv.
See kõik on kesklinnas paaritunnine lühike jalutuskäik koos istumispeatustega. Ja selle otsa tahavad nad nüüd ehitada bamari natsionalistliku äärmus-budistliku riigi.
Lisa kommentaar