pühapäev

Kella üheks lähen kohtuma M.Z’i lugemisringiga. Asutus kannab nime Myanmar Institute for Democracy, asub kortermaja kolmandal korrusel ja ukse avab palja ülakehaga miniatuurne noormees. Ütleb, et on õige koht, teised tulevad ka kohe ja läheb duši alla. Instituut sisaldab kahte lauda, toole, raamaturiiulit, vetsupaberirulli, telekat, tabeleid seinal ja kola nurkades. Ja kahte palja ülakehaga noormeest. Mõlemad on olnud vangis, teisele neist määratud surmanuhtlus. Esimene, pisem, oli kunstnik, joonistas lipule mingi asja ja seisis sellega tänaval. Sai 38 aastat. 2012 said kõik, kes siis kinni olid, välja ja vangi pandi uued inimesed.
Tasapisi tiksuvad kohale M.Z ja veel mingid inimesed, enamus üliõpilased. Räägime umbes kolm tundi, kritseldan paar kaustikulehte kiilkirja täis. Üldiselt, probleem on imporditud. Tegelik probleem on see, et enam pole ühist vaenlast. Enamusrahvus armastab vähemusi, aga vähemused neid millegipärast ei armasta. Tuleb kuidagi tuttav ette.
Lugemisring loeb parasjagu raamatut sotsioloogiast. Marx on popp. Meediamonitooring näitab, et meedias kajastatavad teemad ja suhtumised ei ole seoses valitsuse vahetumisega muutunud. Järelikult ei ole uus valitsus midagi tarka teinud.
Viskan pilgu peale koloniaalarhitektuurile. Arhitektuur on üldiselt kokku kukkumas, aga paraku on kohalikud aru saanud, et sellega annaks pappi kokku lükata ja pannud arhitektuuri renoveerimise ettekäändel kõrge aia taha kinni. Ministrite maja ehk sekretariaat, milles oli brittide peakorter ja kus 1947. aastal Aung San maha lasti, on imposantne punastest tellistest maja. Sees on uhke topeltkeerdtrepp, aga seda näeb ainult netipildilt (https://www.yangongui.de/ministers-building/). Maja plaanitakse avalikkusele avada järgmisel aastal. Läheduses on veel paar koloniaalhoonet. Pegu klubi, brittide klubihoone ja rassismi sümbol, on veel kindlamalt aia taga. Teen tiiru ümber kvartali, ühes hoovis on müüri ääres känd. Saaks üle ronida, aga oleks keeruline pärast jälle välja pääseda. Teen juttu valvuriga, aga see ainult laiutab käsi, et maja on avalikkusele suletud. Ka seda näeb seega ainult netist (https://www.yangongui.de/pegu-club/).
www.yangongui.de on veebileht, kust saab ideid arhitektuurseteks jalutuskäikudeks Yangonis.
Loen hotellis raha üle ja tuvastan, et olen päevas kulutanud keskmiselt seitse eurot. Lähen seega sööma hingehindadega itaalia söögikohta, sest see on lihtsalt kõige lähemal.
Üldised arengud: bamarikeelsed sõnad ja väljendid hakkavad vaikselt mälusügavusest pinnale kerkima.