laupäev

Thiri tuleb mulle hotelli järgi ja läheme Bahadur Shah Zafari hauda kaema. Bahadur Shah oli India viimane mogulist valitseja, kes, tõsi küll, valitses ainult juppi Delhi linnast. Igatahes pärast 1858. aasta märulit sõjaväes süüdistasid britid teda vandenõus (seaduslikku valitsejat siis) ja pagendasid Rangooni. Nelja aasta pärast ta suri ja britid matsid ta salaja kuhugi. 1991 leiti matmispaik üles. Birma viimase kuninga pagendasid britid Indiasse. Selline vahetuskaup. Mugav kui on maad laialt käes ja saab paremale-vasakule valitsejaid pagendada.
Mausoleumi on maetud ka üks šahhi naistest ja tütar (või tütretütar, kes sellest täpselt aru saab). Seintel fotod, lindilt tuleb araabia hala, mis on kena kuulata. Ringi loivavad vannilinades mehed, harjad õlal. Nüüd on see siis nähtud.
Järgmiseks sõidame Thiriga kahte kohta ja püüame siseneda majadesse. Majadesse õnneks sisse ei saa, aga ühest kohast saab telefoninumbri, millel naisterahvas lubab endaga uuesti ühendust võtta, kui ta Yangoni satub, ja teises kohas ütleb mees võre vahelt, et tuldagu uuesti esmaspäeval. Mul esmaspäeval üks mees juba on. Koordineerime ajagraafikut ja Thiri imestab, et mul nii prominentne mees juba märkmikus. Tema oma peaks olema sama prominentne. Ma ei ütle, et mul on juba riigi esigei ka kirjas.
Hotellist tiirlen mööda ümberkaudseid tänavaid Itaalia söögikohta. Viimane aeg ümbrusega tutvuda. Koht on peen, menüü ainult inglise keeles, hinnad krõbedad. Itaalia köögiviljasupp. Itaallased oleks imestunud.
Teise poole päevast tegelen ontlikult koolitöödega.
Veidratest arengutest: hulgifotoveeb on müünud maha kaks minu pilti, millega olen teeninud 46 usasenti. Ja Eesti Loodus avaldab täitsa tasuta ühe pildi. Nii vist rikkaks ei saa.

PÖFF on alanud. Nuuks.