selgituseks

Igaks juhuks oli küsitud ka asendus. Mida lähemale ülesantud aeg jõudis, seda vähem tõenäoline kogu üritus tundus ja tegin juba rõõmsalt plaane, mida esmakordselt kodus veedetava kolme nädalaga peale hakata. Kaalusin ka, kas sellist erakordset sündmust peaks blogima. Ja siis teatas kristjanjaak nädal enne, et on otsustanud mind lähetada. Nagu Krõõp tabavalt ütles: pekkki !
" Ready for your upcoming trip?“ küsib booking.com. Nooou, tahaks ma arvuti peale karjuda. On tunne, et kõik on õppimata. Polnud mahti bamari keelt meelde tuletada. Tobe on kuhugi minna ilma keelt üldse oskamata. Võib-olla olen hakanud Islandil käima puhtast laiskusest. Rääkimata sellest, et võiks olla peotäis kontakte ja kokkulepitud kohtumisi. Kontaktid siiski hakkavad viimastel ärasõidueelsetel päevadel ootamatult kogunema.

Lennuk saabub Helsingist veidi pärast seda, kui meid tuleks juba pardale laskma hakata. Aiman halba. Kui maandume, on Doha lennul juba pool tundi pardale mindud ja tablool vilgub „viimane kutse“. Torman läbi lennujaama. Passikontroll peab maha sujuva eestikeelse vestluse. Värav on kinni. Qatar Airwaysi neiu eskordib mind tuldud teed tagasi Finnairi letini, sest nemad on süüdi. Järgneb tükk pusimist. Kohe väljuv Helsingi-Bangkok lend on täis. Saaks Hongkongi, aga Hongkong-Yangon lend on täis. Kusagil tuleks lennujaama vahetada. Lõpuks topitakse mind juba niigi täis lennule Bangkokki, mis väljub õhtul kell kümme. Kell on pool kümme hommikul. Pakutakse bussipiletit kesklinna, aga mul tuleb meelde, et mu garderoob ei ole valitud põhjamaa kliimat arvestades. Selle asemel saan vautšeri, millega võib terve päeva Finnairi kulul juua. Ja neil on tasuta internet. Õnneks võtsin hommikul suurest kotist välja kaks raamatut. Teatan hotellile, et nad võivad homme hommikul kauem magada