lõpuks kohal

Tutvun muidugi ka põhjalikult lennujaamaga. Õnneks on mul selline tore kaaslane nagu Eco. The Prague Cemetery. Praha surnuaed. Vandenõud ja värki. „Inimesed ei ole kunagi nii täielikult ja entusiastlikult kurjad nagu siis, kui nad tegutsevad religioossest veendumusest. "
Õhtul jääb lennujaam veel vaiksemaks kui see hommikul oli. Leidub veel üks soome aktsendiga eesti keelt rääkiv piirivalvur.
Bangkok. Soomlased said mu nüüd kaelast ära ja ma pean Thay Airwaysile seletama, mis küsimuses ma seal olen ja kus mu pagas on. Pärast pikka süsteemi kammimist tundub, et seal pagasit ei tuvastata, soovitatakse Yangonis uuesti küsida. Minu usk birmalaste suutlikkusse ei ole väga tugev.
Pean taas pinginaabrile aru andma, miks Myanmari lähen. Harjutamine teeb … harjutajaks.
Üllatuslikult sõidab pagasilinti pidi minu seljakott. Suurepärane, Finnair! Teispool tõket hoiavad kaks meest püüdlikult peos minu nimega silti. Vaat kui hea, et neid on kaks, teine saab läpakakotti tassida. Läpakas on varem käinud ainult Norras.
Yangon on pime, õhk troopiliselt niiske nagu oligi arvata. Hotellis saab lisatasu eest kaardiga maksta ja ka internet joostakse käima. Tuba on korralik, aga väga pisike. Vähemalt on kirjutuslaud. On saabunud viie jurist-aktivisti nimed ja telefoninumbrid, terve õhtu tegelen taustauuringutega.