ainsad valged linnas

Läheme siiski Külli juhendamisel põldude vahele jalutama. Jalutuskäik lõpeb üsna varsti ühe hüti taga prügimäel. Vahepeal on oranž päikeseketas kerkinud maisipõllu kohale. Longime läbi turu. Uuelt autolt laaditakse kapsaid. Kapsad on in. Eilne arbuusimüüja lehvitab ja muidu on sigin-sagin.
Hotelli hommikusöögil annavad sedapuhku näole ka teised valged. Mees seelikus koos teise mehega ja sakslased kõrvaltoast. Templist kostab vaikse meeldiva häälega retsiteerimist. Eile mörisesid nad seal terve õhtu, üks mees ja kari poisse kooris. Saan niipalju aru, et suure tõenäosusega on tegemist birma keelega.
Asutame ennast bussijaama suunas, aga hotelli personal arvab, et tuleb ukse ees oodata. Läheb mõningane aeg, enne kui aru saame, et buss peatub mingil põhjusel hotelli ees. Seda peremees siis eile õhtul püüdiski mulle seletada. Ma arvasin, et ta räägib tuk-tukist, mis meid hotellist bussijaama viib. Perenaisel on seljas uus triigitud kleit ja uued jasmiinid juustes. Nad muretsevad, kas meil on Thatonis hotell broneeritud. Kuuldes, et ei ole, küsib peremees mult numbri ja helistab. Räägin läbi krabina kusagil asuva noormehega, kes vist saab aru, milles asi. Bronn olemas, läheme Sinisesse Pilve.
Saabub transport. Selline pisemat sorti veoauto, kus inimesed saavad paikneda kahel korrusel. Kast on täis naisi ja nende korve, meid pannakse juhi kõrvale. Piletimüüja kolib sealt välja. Ma ei hakka parem lunimagi kohta katusel, sest naine ei tohi mehe kohal istuda ehk siis tuleks ka juht katusele tõsta.
Sõit kulgeb rahulikus tempos, pidevate peatustega kellegi maha või peale laadimiseks. Üllatuslikult möödume ka munkade rivist, kellele tee veeres mees ja naine kulbiga suurest potist riisi kaussidesse tõstavad. Siiani oleme näinud munki üksi või kaksi kulgemas ja inimesi tee ääres ei seisa nagu Laoses. Ennist hotelli ees istudes võis näha, kuidas vastas asuva poe juurde saabus noor munk ja istus toolile. Poe ees oli rivis viis punast plastmasstooli. Ühel istus poepidaja ja luges lehte. Kui munk istus, pani mees lehe kõrvale ja otsis totsikutest midagi munga jaoks. Kui otsitu oli almusekaussi maandunud, läks munk edasi. Poepidaja istus maha ja võttis lehe. Saabus järgmine munk ja etendus hakkas otsast peale. Miks teistest kohtadest mööda mindi ja mungad just selle poe ahistamiseks välja olid valinud, seda ei saanud aru. Äkki oli poepidajal iseäranis halb karma.
Üle Thalwini jõe (Tais tuntud ka kui Salween) minev sild on sõjaväe valve all. Ühes otsas istuv automaadiga sõdur tudeerib mingit paberit, teise otsa vahipost magab norinal võrkkiiges. Riisipõldudel toimub tegevus, aga minu kogenematul silmal ei ole võimalik öelda, mis täpselt teoksil. Seisavad inimesed põlvini vees, kakuvad osa rohtu välja ja laovad riita. Teised riisuvad põhku kokku ja teevad sellest traktorikärule üüratusuurt kuhja. Järgmisel põllul küntakse härgadega. Tundub, et mitu erinevat põllupidamise faasi on erinevatel põldudel paralleelselt käimas. Peatustes noogutatakse meile lugupidavalt ja kui sõitma hakkame, siis noogutatakse uuesti, sest nüüd oleme ju juba tuttavad.
Pooleteise tunni jooksul kohtame kahte suurt autot ja paari bussi, ülejäänud liiklus koosneb mootorratastest ja jalgratastest ja neidki on hõredalt.
Thatoni tunnen ära ühe poe sildilt (dešifreerisin eile birmakeelset nime, nad kirjutavad seda „that'o") ja kellatorni järgi. Kohe on kohal tüüp, kes uurib, kuhu läheme ja kas mototaksot vaja. Arvan, et läheme jala ja tüüp on sellega rõõmsalt päri, näitab täpselt sinna suunda, kuhu minu teada peaks minema. Ei tahtnudki midagi müüa, vaid lihtsalt abiks olla.
Hotell on roosa kahheldatud maja, nagu lubatud. Asub endises villas, kus on kohaliku arusaamise järgi remonti tehtud. Valime toa välja ja ootame pisut, kuniks seda koristatakse. Nad ikka telefonikõne peale igaks juhuks koristama ei hakanud, äkki me ei tulegi. Seniks pakutakse matši Diakovici ja Mathieu vahel. Tuleb välja, et on Austraalia lahtised.
Kolime sisse ja sööme vastasmajas lõunat. Külli tellib kaks sööki, millest ühe jaksab ära süüa. Me ju läksimegi ainult natuke midagi näksima. Lubab taaskord enam mitte nii teha. Söögimajapidaja jaoks ei ole mingi probleem puutumatu supp siiski arvele lisada.
Tänava otsas on kolm stuupat, üks suur ja kaks väiksemat. Suure sees on lugude kohaselt esimese Buddha kaheksa juuksekarva, teise jalutuskepp, kolmanda alusekauss ja neljanda neli hammast. Kolmanda stuupa juures 12. sajandist pärit kirjutised paali ja moni keeles. Kõik kokku on päris uhke ja põhjamaiseid silmi pimestava põrandaga kompleks. Puidust osised on nagu päris, osad sambad peeglikildudest ja templi vastas sammaskäigus kadaka turg. Samas on kõik puhas ja rahulik. Kohalikud istuvad varjulistes kohtades ja kas ajavad juttu või tukuvad. Väga mõistlik palava keskpäeva veetmiseks, miska teeme sama. Keskväljaku ühes servas toidetakse tuvisid, kes närviliselt siia-sinna lendavad. Keset välja uitab fotograaf, kelle portfoolio on templite vahel mitmes kohas reklaamplakatina üleval. Kompleksi kaugemast otsast avastame trobikonna valgeid ja tõeliselt vana välimusega stuupasid ja terve hulga mingeid tahvleid, mis kõik okastraadi taga. Mon- ja paalikeelsed kirjutised?
Templite servas on kohvik, mis näeb hoolimata plastmasstoolidest välja hubane, sest on lilletatud, ja kus pakutakse mahlakokteili. Tiksume seal piisavalt kaua aega, et toodaks maja kulul ka puuvilju.
Thaton tundub mõnus linn, kui tahta vahelduseks teha mitte midagi. Inimesed on kuidagi eriti kenasti riides ja majad korralikumad kui mujal. Oleme ilmselt ainsad valged linnas. Siinse kandi asustus on alguse saanud juba kusagilt 3. sajandist, hiilgeaeg oli 6.-10. sajand, mil nagu kombeks, oli siin monide pealinn. Siis tulid bamarid kuningas Anuwrathaga eesotsas ja tegid selle maatasa. Nagu ikka.
Lõunauinak hotellis ja Külli mõningasest vastuseisust hoolimata läheme vallutama linnatagust mäge, millel kõrgub stuupa. Sinna on kõigest 904 trepiastet. Enne püüame ka hotellist jalgrattaid välja rääkida, aga tüdruk saab vastast restoranist ainult ühe ja see kaup jääb seega katki. Stuupani viib varikatusega trepp. Paar munka ja kohalikku kulgeb edasi või tagasi. Vahetult enne kohalejõudmist teeb alla minev prillidega munk juttu. Algatuseks muidugi uurib, kustkohast ma siia saabusin. Euroopat teab, vist ka Soomet. Siis tahab teada, kui pikaks ajaks viisa sain ja kuhu kavatsen järgmiseks minna, kui vana ma olen, mis haridus mul on ja muidugi, kas ma olen üksi. Edasi otsib veel sõnu, kuid vabandab siis, et tema inglise keel on vilets ja teatab, et ma olen peaaegu kohal, bye-bye.
Üleval on kaks palvetavat meest ja kaks magavat meest. Vaade sudusele tasandikule ja suur kullatud stuupa muidugi ka, need ei kao kuhugi. Jalutan ringiratast, stuupa teisel küljel pole linnamüra enam kosta. Üks lind sidistab, aga muidu ei kuule ma mõnda aega peale oma jalgade tatsumise mitte midagi. Teisel pool on vaade suurele sopilisele veehoidlale. Naudin vaadet sel ajal kui ennist palvetanud kirjude pükstega mees puhkides kolm tiiru ümber stuupa vudib. Stuupa tipus hakkab vaikselt helisema üks kelluke. Külli jõuab ka kohale. Kirjude pükstega mees pühib natuke põrandat roosa harjaga ja liitub siis võimlejatega. Nimelt on vahepeal saabunud salkkond lühikestes pükstes poisse ja mehi, kes teevad venitusharjutusi. Osad mehed on ikka pigem keskmises ja vanemas vanuses. Polegi Aasias varem sellist eesmärgistatud sporditegemist tähele pannud. Üleval on mõnusalt jahutav tuul, päike läheb taas oranžiks ja kaob sudusse. All on ikka lämbe.
Külli vabastab neiu, kes kandik peas kuhugi suundub, banaanikobarast.
Hotelli on tekkinud Mr Bean, loeb lehte, prillid ninal. Otsustame õhtusöögiks minna kuhugi mujale ja tuleb välja, et mul on linna plaan täitsa hästi meeles, igatahes jõuame eksimatult Yangoni-nimelise söögimajani. Söök on hea.
Kuu on nagu irvitus ilma kassita.
Internetti pole. Tehnilised vidinad muudavad meid küll õhtuti täiesti mittekommunikatiivseteks.