Zwekabin ja muu

Juba läks sassi. Kuna ma ei olnud kindel, kui kaua võtab aega kulgemine Moulmeinist Hpa-ani ja tundus, et siin on palju ringi luusimist, siis sai siia planeeritud kaks tervet päeva.
Samal ajal kujutasime millegipärast ette, et siin on ainult üks terve päev ja üks poolik. Nüüd on paras puzzle, kui mitte tahta siiski olla ühte täiendavat päeva, kuidas jõuda Mandalaysse nii, et saaksime täpselt pihta hotellibronnile. Bago lähedal asuvatel looduskaitsealadel ei toimu mingit organiseeritud turismialast tegevust. Teele jääv Bilin pakub küll vaadata 12. sajandi muldvalli, kuid see on ka kõik. Poolel teel Mandalaysse on Taungoo, aga sealt on ühendus Mandalayga äärmiselt kehv, buss jõuab keset ööd, kui hotelli pole lootustki sisse pääseda. Ei meeldi mulle need ette kinni pandud hotellid. Proovimise peale leidus agoda.com-ist siiski üheks ööks mitteülejõukäiva hinnaga hotell Mandalays, mille arvustused küll pole kiitvad. Saab näha. Läheme siis päev varem. Mandalay pidi olema suur kole linn, nüüd oleme seal päeva rohkem kui plaanitud. Ja siis sai Külli aru, et ma oleks hea meelega veel jäänud pastoraalsesse idülli unelema. Aga Mandalay hotelli debukkides raha tagasi ei saa. Seega on asi otsustatud, homme läheme Thatoni.
Päikesetõusul on rõdutagune sinakas lillade viirgudega sudus. Paar inimest kõplab juba põllul. Rõdul pildistamisest rohkemaks siiski sedapuhku indu ei ole ja kobin magama tagasi.
Hommikusöök on siin hotellis mõnevõrra kobedam kui Moulmeinis, aga stiil on sama. Birmalased on leiutanud lahustuva tee, mis maitseb täpselt samamoodi nagu lahustuv kohv.
Kell kaheksa ootab hotelli ees tuk-tukijuht, kes varustab meid kõigepealt veepudeli, banaanide ja apelsiniga ja siis stardime. Kell kaheksa on küll pisut hilja, aga mis teha.
Tukijuht on asjast siiski omamoodi aru saanud. Esimene peatus ei ole Zwekabini mägi, vaid Kawguni koobas. Koobas on muidugi vägev. Lisaks hulgale Buddhakujudele on kogu sein ja lagi buddhasid täis nikerdatud. Alustasid nad sellega juba 7. sajandil. Kudrutavad tuvid ja säutsuvad varblased.
Sõidame korduvalt mööda teetöölistest, kes käsitsi kive sorteerivad ja korvidega tassivad. Peamiselt noored naised.
Ring on täpselt tagurpidi minu soovitule, sest eemalt paistab Kyauk Kalap. Siin on ka keegi oma juuksetuti kivi alla pannud, et see tasakaalus seisaks. Moodustis on keset kunstjärve, milles ikkagi veel suhtelises hommikuvalguses peegelduvad ümberkaudsed mäed. Palju on rahvast ja lapsi ning järve servas mudas toimub miskine taidlus ja trummilöömine. Poole kivi otsa saab ronida, raja lõpus istub flegmaatiline munk altari kõrval. Teeme tiiru ümber järve. Maas on hiiglaslikud teokarbid, poisid ajavad kitsi erinevates suundades ja tüdruk teeb meist telefoniga pilti, juhendades tõsisel ilmel, kes kuhu seisma peab.
Zwekabini mägi paistab, kuigi sinna oma omajagu sõita. Mäe ümbrus on täis istutatud Buddhasid. Tukijuhi sõnul on neid 1100 tükki. Päris sürreaalne, kogu väli ja võpsik on neid täis. Mäe kõrgus on 2372 jalga. Trepp läheb põhimõtteliselt seina mööda üles. Õnneks kulgeb osa rada tihniku varjus ja päike läheb aeg-ajalt pilve taha. Riisipõldudega tasandik paistab järjest hägusemalt. Vastu tulevad kogu trassil paarkümmend kohalikku ja neli turisti. Ühe poisiga vahetamine nimesid. Tema nime teadmisest on mul veidi aja pärast kasu ka, kui kuulen seda ülevalt poolt hõigutavat. Poisi sõpradeni jõudes saan ette kanda, et Aung Gwe läks juba alla. Mõni paremini inglise keelt oskav tüdruk ütleb "nice to meet you", mõni oskab öelda "good morning". Tihe küsimus on ka "only one?", millele saan vastata, et ema tuleb kusagil taamal. Natuke enne tippu puhun juttu alla suunduva mungaga. Üleval on suur stuupa, mille sees peaks taaskord olema Buddha juukseid. Poisid lõbustavad ennast prahi loopimisega. Tuul kannab kilekotid ikka jälle üles tagasi ja nii saab igaühte visata õige mitu korda. Mäe teisel küljel tehakse vihikulehtedest lennukeid, millest mõni õhuvooludes päris uhkeid kaari teeb ja üks taevasinasse sootuks ära kaob. Vaade on uhke ja ronimist igati väärt. Külli tuleb lõpuks koos minu lõunaooteks määratud banaaniga. Söömaaja lõpuks satume koolilaste piiramisrõngasse. Pärast mõningast kihistamist ja üksteise müksimist palub üks julgem poiss mul teise pingi peale istuda, et kõik see kamp saaks kes kaksi, kes üksi koos minuga pilte teha. Külli magab kogu etenduse salvestamise totaalselt maha. Põgeneme alla tagasi ja just kui Külli jõuab imestada, et ahve siin vist polegi, kargab neid igast puhmast välja. Üks istub stuupa ees postamendil ja rabistab kilekotiga. Enamus ronib puu otsa ja sööb seal lehti. Üks piilub meid stuupa nurga tagant. Paar tükki kaklevad. Allpool on oravaid.
Värava juures pakutakse kollast lõnga. Näidatakse, et see tuleb kaela panna. Ma ei oska sellest eriti midagi arvata, aga panen siis korjanduskarpi lõnga auks kyatte. Karbi juures istuv munk palub mul seepeale oma nimi ja päritolumaa kaustikusse kirjutada.
Hotelli pidava (ilmselt hiinlanna) soovitusel läheme vastasmajja sööma. Vaatame pottidesse ja kuna liha peale teeb Külli nägusid ja nõuab juurikaid, siis kargab hiinlanna ise panni taha ja teeb meile kiire voki, arvates et oleme taimetoitlased. Märkame seintel tema pulmapilti ja tütre pulmapilti ja igasugu muid pilte. Omakasupüüdmatu see soovitus nüüd ikka ei olnud.
Käime templis, kohtume sakslannaga. Päike värvub oranžiks ja kaob sudusse. Hotelli on jõudnud ka ratastoolis Belgia naine, kes kurdab tühja kõhu üle, hoolimata sellest et ta samal ajal kilekotist kanavardaid süüa nahistab.
Eelmine
sõidame maale
Järgmine
ainsad valged linnas

Lisa kommentaar

Email again: