Teeme hommikuse tiiru mõõda ümberkaudseid tänavaid, et Külli saaks maju
pildistada.
Möödub munkade joru, niiet on ikka nagu Laoses ka mõnikord.
Hotelli juurde tagasi jõudes on vastasmaja restoran avatud ja seal saab
kohvi ja omletti. Tuleb välja, et see on hotelli hinna sees.
Longime bussijaama ja uurime Bago bussi kohta. Tehakse nõutut nägu ja esialgu püütakse meid vetsu juhatada. Kuhu see valge mujale ikka minna tahab, kui Moulmeini ega Yangoni ei taha. Saame siiski üsna kärmelt pihta piletiputkale. Kella kaheksane buss on just lahkunud, järgmine läheb kell üheksa. Mis seal ikka. Piletiputka peremees palub meil istuda, nihutab meie auks mõnusamad toolid, milles ta enne lehte luges, keset tuba ja pakub ka lehte. Hoolimata inglisekeelsest pealkirjast „Football" on sisu padubirmakeelne. Ja ega me rahulikult ümbrust uudistada ei saagi. Kõigepealt tuleb üks tõsine mees ja küsib, kas läheme Bagosse ja which country. Saanud ammendava vastuse, pöördub kommentaarideta minekule. Bussiputka mees toob teed ja siis toob üks tüdruk taldrikutäie mingit sodi. Tundmatu koostisega, ainsana tuvastame röstitud pähklid, sodi maitseb täitsa hea. Peale võib hammustada küüslauku ja tšillipipart. Saabub sasipea, kes immiteerib bussiga sõitmist, ütleb „kell üheksa“ ja mõne aja pärast krabab meie kotid ja pistab nendega punuma. Piletiputka mees on enne söömata sodi koos kahe lusikaga meile kilekotis kaasa pakkinud. Kappame läbi turu, sest buss seisab kusagil eemal. Meil on kohad kõige ees, mis tähendab head vaadet. Buss topitakse kribinal-krabinal rahvast täis ja 9:06 sõidame välja. Seekord on läänepärane buss, istmed, telekas ja puha. Valgetele oksekotte ei anta. Bussikulidel on nimekiri, kuskohas keegi peale peab tulema ja nii neid tulebki kogu aeg. Vahel läheb mõni ka maha. Õige pea pannakse käima muusikavideod: teksastes kutid orkestri saatel ballaade laulmas, räpp, nokamütsid, taustatantsijad, miniseelikud, peamikrofonid, ja siis jälle ballaadid, alguses kontserdisalvestused, siis videod, kus noortel on armuprobleemid. Kõige romantilisem, mida birma noormees saab tüdrukule pakkuda, on ilmselgelt šoppamine. Ja kui raha ei ole, läheb tüdruk rikkama kutiga minema. Vahele on miksitud lugu Leonardo di Caprioga peaosas ja teda suudlev Kate Winslet mõjub kohalike õhkamiste ja eemalt otsa vaatamise taustal tõeliselt litsakana. Videod on karaoke-stiilis, mis annab võimaluse vokaalide tundmist harjutada. Konsonantidega on enam-vähem hästi, aga vokaalid esinevad erinevate punktide ja kriipsude kombinatsioonina, sõltuvalt hääliku toonist, mõnikord sisaldades endas ka mõnd konsonanti, mis sel juhul konsonandina ei hääldu. Selle on nad ilmselgelt välismaalaste kiusamiseks välja mõelnud. Muusika kuulatud, algab film. Patoloogilisest valetajast noormees on hädas neidudega. Algatuseks suudab ta endale kaubanduskeskuses korraldada kohtamised paralleelselt kolme neiuga, jätab nad sinna siis ripakile ja põgeneb. Neiud organiseeruvad kättemaksuaktsiooniks. Paraku jõuame enne puänti Bagosse.
Bago tähendab naasmist turistirajale. Kohe litsub ligi tüütu tüüp, kes asub meie elu korraldama. Laseme tal motikate asemel korraldada meie kõrval seisva tuk-tuki hotellini, aga mitte selleni, kuhu ta meid saata tahtis, muude pakkumiste peale teatan viisaka järjekindlusega, et mõtleme selle üle. Tüüp ei jäta jonni, mina ka mitte.
Hotellis (õigemini San Francisco motellis) teatab naisterahvas kohe häbelikult, et sooja vett ei ole. Palavuses ei tundu see väga suure katastroofina ja läheme tuba vaatama. Tuba on ok, maksab 15 taala. Jääme. Saame info hiina söögikoha kohta jõe kaldal ja suundume sinna. Õlle ja supi taustaks kostab pidevat saagimist-kopsimist, aga vähemalt tänavamüra ei ole. Bago peatänav on sisuliselt maantee Yangoni, mis tähendab korralikku liikluskoormust ja mürataset. Tuk-tuki- ja muud mehed on ka esmakordselt tüütud ja hõiguvad „where you go“, mitte ei naerata malbelt nagu seni. Grupid kasutavad Bagot ühepäevasteks väljasõitudeks, sest siin on hunnik pagoode.
Hotellis on meile juba kaks jalgratast ukse ette toodud. Nendega veereme pagoode inspekteerima. Kõigepealt on üks suur stuupa, mis kolmes maavärinas kannatada saanud ja iga kord uhkemana üles ehitatud. Järgmiseks pika nimega Dama Lin Khar Ra, kus reisijuhi kirjutaja ilmselgelt viimasel ajal käinud ei ole. Koht on räämas ja mahajäetud moega. Peatemplis on tolm, lauad ja tellised risa-räsa, seintele on keegi remondihoos hakanud kahhelplaate panema ja ruumi keskel on pesakond koeri. On uhked tiigipuust uksed kummaliste nikerdustega. Midagi Hello-Kitty stiilis. Taamal on veel hooneid, ühest kostab mörinat. Hiilime vaatama. Noortel munkadel on koolitund või midagi. Ja sinna ruumi on nad kõik kullatud kujud kokku kogunud. Eraldi hoones on roostetanud ja tabalukus värava taga taide kingitud suur Buddhakuju. Kolmas sihikule võetud tempel on ilmselt riigi kontrolli all. Aktiivselt müüakse nänni, nurgas istub vormis mees. Muidu on Hintha Gon pagood märkimisväärne selle poolest, et küngas oli kunagi saar ja sinna maandusid kaks hane, aga kuna saar on tibatilluke, istus emane isasele selga. Kohalik kuningas nägi selles head ennet ja rajas sellele kohale linna. Kuhu ta vee lasi, seda legend ei täpsusta. Võimalik, et välja. Kõik see pidi toimuma kusagil 6. sajandil ja asutajad olid monid. 18. sajandil tegid bamarid linna kõigepealt maatasa ja siis kolisid ise sisse.
Veendume, et linnaplaan ja tänavate tegelik paiknemine ei lange eriti kokku, ostame ananassi ja rambutani ja sõidame tagasi hotelli. Perenaine lõikab puuviljad ribadeks ja toob homsed bussipiletid. Väga armas temast. Isegi kui mitte väga omakasupüüdmatu.
Longime bussijaama ja uurime Bago bussi kohta. Tehakse nõutut nägu ja esialgu püütakse meid vetsu juhatada. Kuhu see valge mujale ikka minna tahab, kui Moulmeini ega Yangoni ei taha. Saame siiski üsna kärmelt pihta piletiputkale. Kella kaheksane buss on just lahkunud, järgmine läheb kell üheksa. Mis seal ikka. Piletiputka peremees palub meil istuda, nihutab meie auks mõnusamad toolid, milles ta enne lehte luges, keset tuba ja pakub ka lehte. Hoolimata inglisekeelsest pealkirjast „Football" on sisu padubirmakeelne. Ja ega me rahulikult ümbrust uudistada ei saagi. Kõigepealt tuleb üks tõsine mees ja küsib, kas läheme Bagosse ja which country. Saanud ammendava vastuse, pöördub kommentaarideta minekule. Bussiputka mees toob teed ja siis toob üks tüdruk taldrikutäie mingit sodi. Tundmatu koostisega, ainsana tuvastame röstitud pähklid, sodi maitseb täitsa hea. Peale võib hammustada küüslauku ja tšillipipart. Saabub sasipea, kes immiteerib bussiga sõitmist, ütleb „kell üheksa“ ja mõne aja pärast krabab meie kotid ja pistab nendega punuma. Piletiputka mees on enne söömata sodi koos kahe lusikaga meile kilekotis kaasa pakkinud. Kappame läbi turu, sest buss seisab kusagil eemal. Meil on kohad kõige ees, mis tähendab head vaadet. Buss topitakse kribinal-krabinal rahvast täis ja 9:06 sõidame välja. Seekord on läänepärane buss, istmed, telekas ja puha. Valgetele oksekotte ei anta. Bussikulidel on nimekiri, kuskohas keegi peale peab tulema ja nii neid tulebki kogu aeg. Vahel läheb mõni ka maha. Õige pea pannakse käima muusikavideod: teksastes kutid orkestri saatel ballaade laulmas, räpp, nokamütsid, taustatantsijad, miniseelikud, peamikrofonid, ja siis jälle ballaadid, alguses kontserdisalvestused, siis videod, kus noortel on armuprobleemid. Kõige romantilisem, mida birma noormees saab tüdrukule pakkuda, on ilmselgelt šoppamine. Ja kui raha ei ole, läheb tüdruk rikkama kutiga minema. Vahele on miksitud lugu Leonardo di Caprioga peaosas ja teda suudlev Kate Winslet mõjub kohalike õhkamiste ja eemalt otsa vaatamise taustal tõeliselt litsakana. Videod on karaoke-stiilis, mis annab võimaluse vokaalide tundmist harjutada. Konsonantidega on enam-vähem hästi, aga vokaalid esinevad erinevate punktide ja kriipsude kombinatsioonina, sõltuvalt hääliku toonist, mõnikord sisaldades endas ka mõnd konsonanti, mis sel juhul konsonandina ei hääldu. Selle on nad ilmselgelt välismaalaste kiusamiseks välja mõelnud. Muusika kuulatud, algab film. Patoloogilisest valetajast noormees on hädas neidudega. Algatuseks suudab ta endale kaubanduskeskuses korraldada kohtamised paralleelselt kolme neiuga, jätab nad sinna siis ripakile ja põgeneb. Neiud organiseeruvad kättemaksuaktsiooniks. Paraku jõuame enne puänti Bagosse.
Bago tähendab naasmist turistirajale. Kohe litsub ligi tüütu tüüp, kes asub meie elu korraldama. Laseme tal motikate asemel korraldada meie kõrval seisva tuk-tuki hotellini, aga mitte selleni, kuhu ta meid saata tahtis, muude pakkumiste peale teatan viisaka järjekindlusega, et mõtleme selle üle. Tüüp ei jäta jonni, mina ka mitte.
Hotellis (õigemini San Francisco motellis) teatab naisterahvas kohe häbelikult, et sooja vett ei ole. Palavuses ei tundu see väga suure katastroofina ja läheme tuba vaatama. Tuba on ok, maksab 15 taala. Jääme. Saame info hiina söögikoha kohta jõe kaldal ja suundume sinna. Õlle ja supi taustaks kostab pidevat saagimist-kopsimist, aga vähemalt tänavamüra ei ole. Bago peatänav on sisuliselt maantee Yangoni, mis tähendab korralikku liikluskoormust ja mürataset. Tuk-tuki- ja muud mehed on ka esmakordselt tüütud ja hõiguvad „where you go“, mitte ei naerata malbelt nagu seni. Grupid kasutavad Bagot ühepäevasteks väljasõitudeks, sest siin on hunnik pagoode.
Hotellis on meile juba kaks jalgratast ukse ette toodud. Nendega veereme pagoode inspekteerima. Kõigepealt on üks suur stuupa, mis kolmes maavärinas kannatada saanud ja iga kord uhkemana üles ehitatud. Järgmiseks pika nimega Dama Lin Khar Ra, kus reisijuhi kirjutaja ilmselgelt viimasel ajal käinud ei ole. Koht on räämas ja mahajäetud moega. Peatemplis on tolm, lauad ja tellised risa-räsa, seintele on keegi remondihoos hakanud kahhelplaate panema ja ruumi keskel on pesakond koeri. On uhked tiigipuust uksed kummaliste nikerdustega. Midagi Hello-Kitty stiilis. Taamal on veel hooneid, ühest kostab mörinat. Hiilime vaatama. Noortel munkadel on koolitund või midagi. Ja sinna ruumi on nad kõik kullatud kujud kokku kogunud. Eraldi hoones on roostetanud ja tabalukus värava taga taide kingitud suur Buddhakuju. Kolmas sihikule võetud tempel on ilmselt riigi kontrolli all. Aktiivselt müüakse nänni, nurgas istub vormis mees. Muidu on Hintha Gon pagood märkimisväärne selle poolest, et küngas oli kunagi saar ja sinna maandusid kaks hane, aga kuna saar on tibatilluke, istus emane isasele selga. Kohalik kuningas nägi selles head ennet ja rajas sellele kohale linna. Kuhu ta vee lasi, seda legend ei täpsusta. Võimalik, et välja. Kõik see pidi toimuma kusagil 6. sajandil ja asutajad olid monid. 18. sajandil tegid bamarid linna kõigepealt maatasa ja siis kolisid ise sisse.
Veendume, et linnaplaan ja tänavate tegelik paiknemine ei lange eriti kokku, ostame ananassi ja rambutani ja sõidame tagasi hotelli. Perenaine lõikab puuviljad ribadeks ja toob homsed bussipiletid. Väga armas temast. Isegi kui mitte väga omakasupüüdmatu.
Lisa kommentaar