deltasse

Järgmise kolme päeva plaan on umbes sama ähmane. Läheme Irrawaddy deltasse. Äsja on kinni pandud asutus, mis deltasse minekuks lubasid andis, mis tähendab, et luba ei ole enam vaja. Tuleb välja, et Birmas sees on sama keeruline delta kohta mingit adekvaatset infot saada kui väljaspoolt. Delta on olnud suletud piirkond pärast tsüklon Nargist 2008. aasta mais. Tookord ei lubatud kohale isegi abiorganisatsioone, turistidest ja ajakirjanikest rääkimata. Kui palju inimesi surma sai, on teadmata, küll aga kajastas valitsus hukkunud kanade ja vesipühvlite arvu. Pärit oli see arv kusagil 1980ndatest. Rahvaloenduse andmed olid sama vanad, aga inimeste osas ei söandatud neile siiski toetuda.
Oleme Thiril esimesed turistid, kes deltasse lähevad. Thiri tegutseb heategevuses ja oma hea inglise keele tõttu mõnikord ka giidina. Giidide tööhunnik on praegu meeletu. Thiri ei tööta põhimõtteliselt valitsusega seotud firmade heaks, samuti eelistab ta inimesi, kes ei ole rikkurid. Tema perekonnale kuuluv tehas natsionaliseeriti 1962. aasta riigipöörde järel ja sellest alates on pere kolinud järjest väiksematesse majadesse. Hiljuti kaotas ta ühest silmast nägemise, Birmas teda ravida ei saa, kõige lähem koht oleks Singapur. Kaks korda on ta käinud Inglismaal saamas kogemusi vanadekodude ja orbudekodude osas.
Tekitame bussijaamas elevust, sest kuna meil on kaasas keeleoskaja, saab kõigile huvilistele selgitada valgete kohalviibimise põhjuseid. Thiri kaupleb meile esirea kohad ja sunnib bussipersonali armastusfilmi asemel mängima meile ette rahvuslikke shani ja katšini rahvaviise, mille tõttu jääb hoolimata nina vastu lina istumisest ära traditsiooniline bussifilmi kokkuvõte.
Deltas on pikad sirged kitsad teed, mida aeg-ajalt ääristavad palmid või plataanid. Esimeses otsas on saak koristatud ja põllud pruunikirjud. Edasi lokkab rohelus silmapiirini. Puid on üksikuid, suured puud kakkus torm välja, uusi alles istutatakse. Kahes kohas ehitatakse silda. Külasid on pigem hõredalt, näha on ka telke. Samas hea uudis on, et riis juba kasvab ja vesipühvlid on ka tagasi, üks ronib bussi ees kraavist välja ja astub modellikõnnakul ükskõikselt bussile vastu. Riisikasvatus taastus alles aasta-kaks tagasi, sest soolane vesi, mille tuul maale tõi, rikkus pinnase. Riisile soolane maapind ei meeldi. Delta on aga Birma riisiga varustamise peamine allikas.
Oleme kohal kaks tundi enne graafikujärgset aega, sest kuna kusagil oli sild katki, tulime lühemat teed pidi. Hotell on uus, hind on inimese, mitte toa kohta. Neil on siin ainult laiad voodid, sestap võtame Külliga eraldi toad. Tere, iseseisvus.
Jalutame linna mööda. Teisi turiste siin ei ole. Kaupleme homseks paati, et minna kilpkonni vaatama. Siis organiseerime lähedal india söögikohas hommikusöögi. Ja siis teeme kõik ringi, sest turul läheneb meile keegi mees, maika pahempidi seljas, kes ägedalt midagi seletab. Sadamas on ujuvehitis, milles oluline mungakuju. Kaitseb tormi eest. On ka teine oluline kuju, mis ujus tormi ajal kohale Mandalayst. Paadi kõrval taotakse energiliselt trummi ja kõik inimesed tulevad meid vaatama. Homme varahommikul viiakse ehitis merele ja lastakse ulpima. Toob õnne järgmisele kohale, kuhu see jõuab. Miski eelmine sarnane paat pääses tormi ajal Bogalayst lahti ja jõudis Indiasse, külla, mis tormis kahjustamata jäi. Meid palutakse üritusel osalema, sest ju karma meid selleks just nüüd siia saatiski. Birmalased usuvad, et kokku saanud inimesed on koos olnud ka eelmistes eludes. Pilveatlas? Thiri pole sellisest tseremooniast varem osa saanud ja on rõõmus, kui me nõusse jääme. Terve tee õhtusöögile seletab mees, kes on põhimõtteliselt kohaliku kirikunõukogu esimees, kui hea ja tore, et me seal oleme. Räägib seda igale inimesele, keda näeb. Alati satun ma mingitesse taolistesse sekeldustesse.
Söögi eest maksta ei õnnestu ja õhtul on traditsiooniline birma tants. Koduteel palutakse meil veel pildistada hiina pulma. Tundub, et terve linn on asunud meile lõbustusi otsima. Et pärast ei saaks keegi öelda, et Bogalays ei ole midagi teha.
Selle kohta, kas on võimalik Patheini paadiga minna, on arvamusi sama palju kui inimesi. Esiteks ei kõlba turistil selle paadiga sõita, vaid tuleb minna korralikult bussiga Yangoni ja sealt teise bussiga Patheini või otse randa. Meie meelest pole see hea plaan. Proovime aru saada, milles seisneb paadi probleem. Tundub, et probleemiks on lihtsalt arvamine, et valge inimene on paadi jaoks liig pirts. Kui oleme selgeks teinud, et oleme kindlasti ka hullemat näinud, tuleb läbi viia läbi järgmine rahvaküsitlus kellaaegade osas. Tõestamaks, et keegi ei tea, mis päeval ja mis kell ja kas üldse paat läheb, korraldab Thiri käigult tänavakoosoleku. Kõik möödujad avaldavad arvamust, enamus on seisukohal, et turist peab minema bussiga. Oeh.
Traditsiooniline birma tants etendub kord aastas peetava festivali raames. Esinejaks on rändtrupp ja tingel-tangel kestab terve öö. Alates kella kolmest on uksed avatud tasuta, koonrid tulevad vaatama alles siis. Sellised pidustused on muuhulgas koht noortele telefoninumbrite vahetamiseks ja muidu tutvumiseks. Traditsioonilist tantsu on küll paraku ainult paar numbrit, ülejäänud on disko ja koomikud. Lisandiks kihulased ja 2-3 korda valjem muusika kui minu kuulmissüsteem kannatab. Saame VIPide kohad, hiilime lava tagant sisse ja pärast jälle välja. Hommikuni õnneks ei pea jääma, sest hotell suleb uksed kell 11 ja enne seda tuleb tagasi laekuda. Meie ette nihverdab ennast kamp noviitse, kes on kloostrist välja hiilinud ja hommikul võibolla korrarikkumise eest peksa saavad. Kui vahele jäävad. Nad keerlevad kohtadel ega tea õieti, kuhu vaadata, lavale või selja taha. Soojendusesinejaks on filmitreilerid, üks kollifilmi oma, verdtarretamapanev naer kõlab oma pool minutit.