korraks Rangoonis

Esialgne nobedus on küll petlik, sest buss teeb palju pikki arusaamatuid peatusi.
Õues on taamal roosa, esiplaan roheline-pruun-hall-kollane. Ühed inimesed juba kõnnivad, korvid peas, teised põletavad prahti. Õuede osas valitseb Birmas suhteline puhtus, aga avalik ruum ja loodus on vabad prügipildumiseks. Kuu peal olevast jänesest on osa Maa varjus.
Filmivalikus on kaks filmi. Neist esimene on juba nähtud maanoorukite linnamineku lugu, aga kuna ma seekord ei pea seda vaatama aknapeegelduselt ega maga vahepeal, saan süžeeliini paremini jälgida. Kõige kurja juureks on peategelaseks oleva noormehe kolm sõpra, kes tutvustavad tollele plaati moodsa muusikaga, mille saatel tantsides riisipõld mudaväljaks trambitakse. Noormeeste emad-isad ja muu perekond moodustab möllavale noorsoole vastasrinde. Noorukid korraldavad intriigi, mille peaosas on korpulentne naisterahvas, kes istub plastmasstooli ja sinna kinni jääb. Noorus põgeneb linna ja lisaks pükste jalgapanekule lindistatakse ka oma räpilugu. Siiski selgub, et ka linnas tuleb valjust muusikakuulamisest probleeme ja elu polegi ka seal lill. Pärast esialgset edu kaovad nii raha kui ka tüdrukuid ja noorus peab, silmad maas, maale tagasi löntsima. Maal on vahepeal toimunud tormilised arengud ja peategelase südamedaami valmistutakse paari panema küla äpuga. Õnneks saabub viimasel hetkel kangelane viltuse pesapallimütsiga ja päästab olukorra. Kui suurem hulk inimesi Birma filmis midagi omavahel arutab, seisavad nad tavaliselt rivis. Teine film on õudukas. Prillidega neiut külastab kummitus, kes duši jooksma keerab ja Buddha kuju ees küünlad põlema paneb. Kutsutakse nõid Nastja, puhub tuul ja ilmub autoõnnetuses surma saanud neiu, kes, niipalju kui mina aru saan, palub prillidega neiul võtta oma hooleks mahajäänud õnnetu noormees. Pärast pikalt kestvaid arusaamatuid sekeldusi vahetatakse öös sõrmuseid.
Yangoni jõuame seekord valges, linnas on ummik ja hotellini sõitmine võtab ilmatu aja. Õhtu möödub Shwedagon pagoodis, mis on üks Birma olulisemaid palverännaku sihtpunkte ja ühtlasi riigi kõrgeim stuupa. Legendi kohaselt on mängus taaskord Buddha juuksed. Ca 2500 aastat tagasi läinud kaks eriti pühendunud budisti Birmast teele, kohtunud Buddhaga, kes andnud neile kaheksa juuksekarva, millest nad teel neli ära andsid ja kohalejõudes ikka kaheksa karva alles oli. Heljusid õhus, olid vikerkaarevärvilised ja helisesid. Need on siis nüüd siin stuupa sees. Jutuks hea küll, aga tegelikkusega ilmselt ei ole palju pistmist. Esiteks ei soovinud Buddha ennast jumalikustada, teiseks jõudis budism Birmasse alles hulk aega pärast Buddha surma.
Siin on olnud munk Eestis sündinud Karl Tõnisson ehk vend Vahindra, kelle päevikud Tiit Pruuli minema viis, ja Friedrich Lustig ehk Ashin Ananda. Vahindra maised jäänused peaks olema kusagil templi alal, aga keegi ei oska selle kohta midagi öelda. Juttu teevad pensionilejäänud inglise keele õpetaja Kim ja erumunk Thura, mõlemad jahivad vabakutseliste giididena turiste. Ala on suur ja huvitavat palju, näiteks koht, kus erinevatel kividel seistes paistab pagoodi tipust erinevat värvi valgust peegeldav kalliskivi. Lahkume pimedas, sööme india sööki ja loeme päeva lõppenuks.