tihe päev

Kolmveerand kuueks pole mehest endiselt haisugi ja jalutame sadama suunas. Teele jääb tempel, kus toitlustatakse munki. Linnas on väidetavalt 53 kloostrit ja 800 munka. Igal hommikul kell neli hakatakse neile süüa jagama. Astume sisse ja hetke pärast seisame koos kohalike naistega pikas rivis, kõigil käes kauss aurava riisiga ja lusikas. Mungad mööduvad, igaühel almusekauss erineval kõrgusel ja igasse kaussi tuleb pista lusikatäis riisi, pudistamata midagi maha, puudutamata munka ja jätmata kedagi vahele. Kui riisikauss tühjaks saab, antakse selja tagant kohe uus. Taustal taotakse hüsteeriliselt trummi. Munkade rivi ei lõpe, sest kogu aeg sisenevad uued grupeeringud ja istuvad ootesaali maha, asudes järjekorda, kui see lühemaks jääb. Siis palutakse pildistada, paraku on ruumis üsna hämar. Mõne aasta pärast nad ilmselt vihkavad kaameratega sähvivaid ja sobimatult käituvaid turiste. Meil paluti eile selga panna birma traditsioonilised seelikud, millega saab käia kukesammul, et oleks viks ja viisakas. Toitlustajate rea alguses on noor prillidega neiu, kes on tänase toidujagamise rahastaja. Tal on täna sünnipäev. Iga päev annetab raha erinev inimene, ootejärjekord on praegu kolm nädalat. Kui pole kedagi annetamas, rahastab riisikeetmist templi rajaja abikaasa. Temaga tutvume hiljem.
Jalutame sadamasse. Toimub ootamine, ei saa täpselt aru, mida oodatakse. Meie ootame maisimüüja kaubariiulil, ilmselt reklaamiks, sest kogu ümbruskond koguneb leti ette ja mais läheb hästi kaubaks. Enne suuremat rahvakogunemist jõuab maisimüüja veel teha meile thanakaga sõjamaalingud. Päris õige thanakamaaling ei tule mitte purgist, vaid sandlipuu oksast, mille koort vastu niisket alust hõõrutakse. Mulle hakkab järjest rohkem tunduma, et kogu linn lõbustab ennast meie kulul. Maisimüüja on otsustanud kinkida mulle ühe puuoksa ja aluse. Väikse, et saaks koju viia, aga kätte võttes selgub, et see neetud alus on kivist ja pagana raske.
Meie kiire ajagraafik nõuab templisse tagasiminekut, et osaleda riisijagajate hommikusöögil. Ja sealt peame kiiresti tagasi tulema, et osaleda mingil järgmisel söömingul. Appi.
Templis on riis vahepeal laiali jagatud, mungad kadunud ja ruumis madalate laudade ääres istuvad söövad inimesed. Meile tehakse ruttu ruumi tähtsate inimeste lauas ja sunnitakse suppi sööma. Birmalaste üks tavapärane hommikusöök on mohinga – paksu leemega nuudlisupp. Maitseb hea.
Sadamasse tagasi ei ole sugugi lihtne pääseda. Meiega samas lauas on ka tüse prillidega naine, kes on templi rajaja abikaasa. Pilt on seinal ja puha. Mees on surnud ja naine võttis üle nii saeveski kui ka heategevuse. Tundub kõigega väga hästi hakkama saavat ja on ilmselget hiina algupära. Soovib viia meid oma autos linnaga tutvuma. Olen nõus kõigega, mis ei eelda selles torbik-seelikus kõndimist.
Kõigepealt vaadatakse naise asutatud teist templit linna servas, riisipõldude kõrval. Sissepääsu valvavad kaks krokodilli ja nad on seal põhjusel, et tee templini läheb üle jõe, jões elasid aga krokodillid, keda kohalikud kartsid. Kui krokodillid templit valvama pandi, kadusid nad jõest ära. Religiooni hävitav mõju looduslikule mitmekesisusele. Sees on erinevate mudratega Buddhakujud, stiili järgi arvab Thiri, et Bagani ajast. Templi kõrval on klooster, kus on paar munka ja kus saavad õpetust kaks õpilast. Munkadega arutatakse pikalt asja, üks neist on naasnud hiljuti aastaselt viibimiselt Bodhgayast Indias. Seal on miskine birmalaste budistlik õppeasutus, mistõttu käivad Birma mungad tavaliselt õppimas Indias, mitte Sri Lankal. Ei pea inglise keelt õppima. Naisterahvas räägib, kuidas ta Bodhgayas templis munkadele süüa tegi ja nood arvasid, et ta on vaene, sest rikastel on ju kokkamiseks teenijad, ise nad süüa teha ei oska. Külastame meditatsioonikeskust, mis ka tollesama naisterahva najal püsti seisab. Saalitäis ristisjalu istujaid kuulab lindilt teooriat. Saabub peamunk, kellele võime küsimusi esitada. Kuidas ta suhtub oma aia taga laiuvasse omaalgatuslikku prügimäkke, ei tundu olevat hea küsimus. Aga alati võib küsida, mitu inimest on. Praegu käib nädalane kursus, kus osaleb 50 inimest. Iga päev võib igaüks mediteerimas käia, päevas kasutab seda võimalust ca 30 inimest. Ülal peetakse keskust annetustest.
Viimaks külastame ka rikkurnaisterahva kodu. Pole teab mis uhke, mõned tiigipuust diivanid ja akvaarium punast värvi kalaga. Seinal, nagu siinmail kombeks, perekonna- ja noorusajapildid. Külaline istutatakse reeglina vaatega piltidele. Joome teed ja sööme snäkki ja lubame aasta pärast tagasi tulla.
Sadamasse tagasi, istume varjus plastmasstoolidel ja vaatame inimesi. Või pigem vaatavad nemad meid. Thiril on päevalilleseemneid ja rahvahulk koguneb vaatama, kuidas me nendega hakkama saame. Käime pildistame pühaparves söövaid munki ja ootame edasi. Pildistamine kusjuures on kohalike endi soovitud tegevus ja selle peale tänatakse. Mitte ainult siin, igal pool. Hommikune maisimüüja on pidulikud riided selga pannud ja toob meile lubatud keedetud maisitõlviku. Ilmselt levib turul info, et „nüüd söövad nad maisi" ja koguneb uus rahvahulk. Hüütakse midagi ja robinal lendab miskit rahva sekka. Mulle sülle maandub komm ja kokkuvolditud 500-kyatine, ülejäänud korjavad komme ja raha maast. Birmas langeb raha taevast sülle.
Palutakse uuesti pühakujudega parvele, sedapuhku peame meie olema sööjad. Tegevust kajastab hulk kohalikke välkreportereid. Kahekordse seeliku sees on palav ja enese kokkurullimine laua äärde selles paras peavalu.
Edasi ootame maisimüüja leti juures. Oodatakse tõusu. Tund on jäänud. Selleks pidigi kell viis juba valmis olema. Külli kasutab maisimüüja-maniküürija teenuseid, hulk noormehi koguneb uudistama.
Viimaks on asi niikaugel, et võib turu sadamapoolsesse serva tagasi minna. Liigutakse paatidesse. Sussid näpus ja üle teiste paatide. Kujudega koos võivad sõita ainult mehed. Eelmine kord smuugeldati ka üks naine pardale ja köis läks katki. Paadid asuvad igaüks omas tempos ennast välja manööverdama, mille käigus saab meie omast korraks gaasikamber ja siis lahmab kõrvalpaadi solgivett sisse voolata. Sõidame koos koolitüdrukutega ja nende kahe õpetajannaga, kelle ülesanne on palveid retsiteerida. Mikrofon ei tööta. See viga parandatakse kahjuks peagi. Järgneb keerukas impro-koreograafia, mille käigus iga paat teeb jõel kaheksaid, üritades teisest võimalikult lähedalt mööduda ja loomulikult võimalikult palju lärmi teha. Ja Patheini sõitev paat on „not safe"? Ainult kaks purjakil noormeest kukub vette ja õngitsetakse nobedalt välja. Tunnise tiirutamise järel lastakse parv triivima, tõus peaks selle viima ülesvoolu, kust siis järgmine küla saab sellega jälle Bogalayst mööda merele sõita.
Läheme koju kõrvu puhkama. Kivijurakas õnnestub turule unustada. Loodetavasti ei jõua see mulle hotelli järele.
Õhtul uurime veel täpsemalt Patheini mineva paadi kohta. Aetakse jalule hulk inimesi ja tehakse telefonikõnesid, mille tulemusena lõpuks selgub, et homme paat ei lähe. Läheb ülehomme, kell üks. Kohale jõuab järgmisel hommikul 9-10, meile reserveeritakse kohad matil Buddha valvsa pilgu all. Sebimise taustal loojub päike vaikselt teisele poole vett.
Õhtusöögiks nihverdame ennast õlle joomise ettekäändel õlleaeda. Seal antakse ka süüa. Vestlus kohalikust elust, poliitikast ja ajaloost kestab rohke itsitamise saatel kuni 11ni.
Valitsus soosib kas teadlikult või alateadlikult korruptsiooni, sest riigiametnike palgad on väikesed ja neist ei ole võimalik perel ära elada. Seetõttu on ametnik sunnitud otsima lisateenistust ja mis võiks olla sobivam, kui müüa allkirja vajalikul paberil või silmakinnipigistamist või muud taolist. Palkade tõstmine eeldaks kusagilt raha äravõtmist. Ainus koht, kust raha võtta on, on sõjavägi. Tavainimese elu on seega alati seotud ametniku suva ja muutlike reeglitega.
Thiri vanematel oli toiduõlitehas, mis natsionaliseeriti 1960ndatel. Asemele pakuti isale tööd nüüdses rahvale kuuluvas ettevõttes kvaliteedi kontrollijana. Kuna kvaliteet oli vilets ja isa nii ka ütles, jäi ta kiirelt tööst ilma. Elati ehete müügist ja siis maja müügist. Maja ostsid inimesed, kellel oli siseinfot, et rahatähed kaotavad järgmisel päeval väärtuse. Taolist infot sai kõige paremini otsustajate inimeste majateenijatelt.
Inglismaal käies omandas Thiri kiire kõnnaku, täpsuse kellaaegade osas ja morni näoilme. Birmasse naastes ei saanud inimesed aru, mis tal viga on. Paranemine võttis nädala. Esimesel korral tagasi tulles tühistati edasilend Belgradist ja Thirid võõrustas lahkelt ja lennutas kodumaale Birma saatkond. Imestati veel, et ta tahab tagasi minna. Kui ta saatkonnatöötajale hakkas telefonis enda äratundmiseks kirjeldama seljas olevat pluusi, katkestati kirjeldus kiirelt: autojuht tunneb su ära kasvu järgi, nii pisikesi kui birmalased siin teisi pole. Üksi reisivat naist kippusid välis-birmalased nuhiks pidama. Kuidas ta muidu ei karda üksi välismaale tulla, ju peab olema taga kõva koolitus.
Giidide kursustel õpetatakse muuhulgas käitumist peentes seltskondades, näiteks diplomaatilisel vastuvõtul. Kõige suurem komistuskivi on noa ja kahvliga söömine. Söögiriistad kipuvad laua alla pudenema ja salaja pannakse siis toitu käega suhu või süüakse ainult saia. Taolistel kursustel käis ka Shwedagonis kohatud giid Kim, kes tegelikult ei ole olnud inglise keele õpetaja, jättis kursused pooleli ega või giidina tegutseda, vaid solgib turgu. Samas toimetavad ka võlts-mungad, kelle eesmärk on nuruda turistilt raha, käekella või muud.