Pyay

Alustame midagitegemist kella kaheksase hommikusöögiga. Toitlustamine toimub koridori otsas ja on väga organiseeritud. Niipea kui üks turist on lahkunud, kaetakse laud ringi ja ilmub järgmine.
Väisame internetti paar maja edasi, sest on vaja teha mõned pangaülekanded. Nüüd saab Sveedpang teada, et ma polegi Soomes. Seni olen sisse loginud Helsingis asuva serveri kaudu. Igaks juhuks.
Küsin hotellimehelt motikate kohta. Motikas lähemasse kohta maksab 8000 kyatti ja kaugemasse 4000 kyatti. Ja hakkab kohe ise motikameheks. Paariliseks eile kohatud õige poiss, kes on tema sugulane. Kuna Pyays ei ole ju midagi teha, siis sõidame linnast välja. Enne välja jõudmist on tempel 49 erineva Buddhaga, kes on stuupa ümber rivistatud. Umbes pooled on kingitused teistest maadest, näiteks Indiast, Nepaalist, Kambodžast, Jaapanist ja Afganistanist. Paras Disniländ, aga teha pole midagi. See on Pyay, siin pole lihtsalt midagi teha.
Sri Ksetra ehk Thayekhittaya ehk kohalikus kõnepruugis ancient city asub ca 5 km linnast ja on varemekompleks pyude ja hilisemast ajast. Keskel on muuseum, kus näha mõned reljeefid, potid, kujud ja mündid vahemikust 4.-9. sajand. Leian ühe devanagari kirjas kirjutise, ülejäänud on pyu tähestikus, mis ei sarnane ühegi mulle tuntud kirjaga.
Vahepeal otsitakse meile härgi. Varemed on nimelt põlde mööda laiali ja iga endast lugupidav turist läbib ringi härjavankril. Kolistamegi kõrbenud moega pastoraalis, inimesed kükitavad põldudel, palju kasvatatakse lilli. Kaks härjavankrit teineteisest mööda ei mahu, üks peab võpsikus ootama. Härjad lükkavad vankrit küüruga, rattad nagisevad. Juht vehib kepiga nagu dirigent, utsitades kord üht, kord teist härga. Kui üks kiiremini käib, kaldub vanker teelt kõrvale.
Maastikku ilmestavad suured stuupakujulised telliskivikivikuhjad. Enamus nikerdatut on muuseumis, ainult ühes stuupas istub luku taga üksik Buddha, lillekimp ees. Baw Baw Gyi stuupa on kirjade järgi kõige vanem säilinud budistlik monument Birmas, 5. sajandist. Kokkuvõttes päris mõnus ajaveetmisviis.
Sõidame teises suunas 15 km Pyayst eemale Shwedaungi. Seal on tempel ja templis prillidega Buddha. Esimesed prillid sai 18./19. sajandil, need varastati ära, uued annetas keegi inglise koloniaalohvitser. Tema naine paranes seeläbi silmahaigusest ja silmaprobleemide kõrvaldajana kuju rahvameditsiinis kasutusel ongi. Ehk aitab ka neid, kes ise kohale ei ole tulnud.
Tagasiteel pakutakse vaatamiseks elevante. Oleme nõus neid vaatama. Keerame sisse disniländi, kus teeme tiiru ümber palava, aga mitte väga vana templi. Elevante ei paista kuskil. Viimaks leiduvad nurga taga küülikud ja papagoid. Hea seegi.
Sööme pisikeses restoranis kohalikku toitu, aga sedapuhku ei ole tegemist erilise kulinaarse naudinguga. Õlut ka pole. Seega läheme ja teeme mitte midagi jõeäärses restoranis, saateks õlu ja vaade jõele. Neiud tassivad paadist suuri roosasid kotte veoautole. Rõdu alla kogunevad noormehed võrkpalli mängima. Tööjaotus. Kui päike madamale laskub ja toonid pastelliseeruvad, tulevad kaks kohalikku, tehes mittemidagi viski ja õllega. Lõpuks tulevad sääsed ja nemad juba teevad midagi, miska lahkume öhe. Teel piilume Sri Ram Janki templisse, aga nendest hindu templitest mina ikka aru ei saa. Lisaks nidi-nädile sisaldab hindu naist, punane täpp laubal.
Läbime ööturu, kus küpsetatakse vutimunadest pisiomlette.
Suur linna kohal kõrguv pagood jäi ronimata ja 10-korruseline Buddha nägemata. Täiesti sobiv linn mittemidagitegemiseks ja tervitused doktor Kaldale.