Hommikusöök ei ole lubatult spartalik, vaid koosneb praemunast, neljast
viilust röstsaiast, moosist, kahest banaanist ja lahustuvast kohvist.
Tuleb
mureliku näoga poiss, kes ütleb oma nime olevat Daniel. See on ilmselt
turistide jaoks mõeldud nimi. Tema on meie teejuht järgmiseks kolmeks
päevaks.
Sõidame tuk-tukiga raja algusse. Puhub jahe tuul, hommikusudusse mähkunud sinistes toonides puud ja mäed ümberringi. Jalutuskäik algab indialaste küla juurest. Nad kasvatavad nisu.
Daniel on palaungi rahvusest, aga neid palaunge on mingi 13 erinevat sorti. 20-aastane, õpib Lashios ülikoolis inglise keelt, tahab saada õpetajaks. Tal on kolm venda, koolis käis enamus neist Yangonis, et vältida sundvärbamist Shani armeesse, kellel tol ajal oli käimas äge sõjategevus valitsusvägede vastu.
Punane pinnastee võtab suuna üles, tihnikus vidistavad linnud, linnamüra on jäänud kaugele. Tiigreid ja ninasarvikuid neil siin enam ei ole, madusid ka mitte.
Edasi läheb tõus järsemaks ja vaade ulatub kaugemale. Teisel pool mäge on kaks küla. Esimeses vaatame sisse koolimaja uksest, kus neli klassi paralleelselt õpetust saavad. Käib kõva kisa. Algkool ongi neli klassi ja kool on igas külas. Õppetöö toimub bamari keeles. Kes tahab rohkem õpetust saada, peab linna kooli minema. Kool on õppemaksu eest, lisaks tuleb osta raamatud. Kui pere on vaene, aga laps usin ja andekas, korraldab külavanem riikliku toetuse, nii et helgetel peadel rahapuudusel koolis käimata ei jää.
Järgmises külas on lõuna. Küla on suur, 3500 elanikku. Seame end sisse suure kahekorruselise puithoone teisel korrusel, põrandat katavad bambusmatid. Seina äärde on rivistatud padjad, millel tuleb lamaskleda ja sööki oodata. Vanaisa istub ja jälgib meid, suudame vahetada infot üksteise vanuse kohta. Tema on 78. Nurgas vaatab noorem naine lastega arvutist filmi.
Madalale lauale tuuakse nuudlisupp ja kakukesi, vanaisa jälgib meie tegevust küll ühe, küll teise rakursi alt.
Tukume tunnikese, siis võib edasi minna. Väljas kuivatatakse teed, sinepit ja kapsalehti. Küla serval valvab elu nat ehk küla kaitsevaim, kellele on ehitatud aedik. Külastame ka kloostrit, kus on pildiseeria printsist, kes kinkis ära külale õnne toonud valge elevandi ja oma lapsed ja loo lõpuks läks ahne jahimees lõhki.
Suurel osal kohalikest on ühesugused rohelised ketsid.
Ronime edasi päikeses ja ritsikasirinas. Peatselt tuleb snäkipaus tamarindimahla ja vahvlitega ja siis olemegi Naung Panes. Sinna jääme ööbima.
Algatuseks, nagu ikka, pakutakse teed. Noor naine asub kohe toiduga askeldama, kraapides suure noaga kartulitelt koort maha. Lõke põleb otse toas, sädemed lendavad ringi ja suits väljub katusepragude kaudu. Seletamatutel asjaoludel ei lähe kogu kupatus põlema.
Longime kloostrisse. Seal on kaks hane, üks munk, kaks lehma ja vasikas. Homme näidatakse meile seal mingit bambusest imeasja. Danieli inglise keel on küll täitsa talutav, aga mõni mõte jääb ka segaseks.
Õhtusesse kultuuriprogrammi kuuluvad päikeseloojang, tuledes Kyaukme vaatlus ja laste taidlusetendus. Üle oru kostab shani külast muusikat. On peaaegu täiskuu ja jalutame ringi tontlikus kuuvalguses. Pimedas paistab tuledes Kyaukme (elekter tuleb Hiinast) hoopis lähemal olevat.
Koolis toimub miskine üritus. Harjutatakse 25ndal toimuvaks pärispeoks ja tegemist on prooviga. Kõik tantsud ja laulud võetakse kaks korda läbi. Lood on suhteliselt pikad ja liigutusi pisikestele sobivalt vähe. Aukohtadel istuvad neli turisti ja ma ei kadesta neid, sest nad peavad kogu etendusele algusest lõpuni kaasa elama, ei saa haigutada ega varem ära minna.
Kui öömajja tagasi jõuame, on tuba täis telekat vaadatavat rahvast ja meie saabumine tekitab telekaga võrreldavat elevust. Vaadatakse videolt detsembrikuiseid sündmusi Kachini osariigis. Kachini armees sõdib ka palju bamaritest tudengeid, kes kasutavad etnilist konflikti võimalusena võidelda valitsuse vastu. Telekas on kallis ja elektri tegemise võimalusi ei ole ka mitte igas majapidamises, seepärast ühistelekavaatamine.
Magamine toimub teisel korrusel suure tekikuhja all.
Sõidame tuk-tukiga raja algusse. Puhub jahe tuul, hommikusudusse mähkunud sinistes toonides puud ja mäed ümberringi. Jalutuskäik algab indialaste küla juurest. Nad kasvatavad nisu.
Daniel on palaungi rahvusest, aga neid palaunge on mingi 13 erinevat sorti. 20-aastane, õpib Lashios ülikoolis inglise keelt, tahab saada õpetajaks. Tal on kolm venda, koolis käis enamus neist Yangonis, et vältida sundvärbamist Shani armeesse, kellel tol ajal oli käimas äge sõjategevus valitsusvägede vastu.
Punane pinnastee võtab suuna üles, tihnikus vidistavad linnud, linnamüra on jäänud kaugele. Tiigreid ja ninasarvikuid neil siin enam ei ole, madusid ka mitte.
Puhkepause
täidavad vestlused koolisüsteemist ja põllumajandusest. Kasvatatakse
peamiselt teed, millega on toimetamist kolmel-neljal kuul aastas.
Selleks ajaks tulevad küladesse bamaritest hooajatöölised Mandalayst,
võtavad mõnikord kohaliku neiu naiseks ega lähegi tagasi. Peamiseks
tööriistaks on teekorjajal pöidlaküüs.
Talumehel on kogu aeg midagi
teha. Kõige tihedam on vihmaperiood, mil tuleb istutada riisi ja korjata
teed. Praegu on suhteliselt rahulik, ainus töö on küttepuude varumine,
mida siin-seal ka näha on. Roikad on kenasti ritta laotud. Tee on üks
neist põllukultuuridest, mille viljelemist valitsus toetab, et kaotada
oopiumikasvatust. Sellega tegelesid mõni aeg tagasi ka Danieli vanemad.
Oopiumit kasvatatakse muidugi paiguti endiselt, sel põhjusel on ka osad
Shani osariigi piirkonnad turistidele suletud.
Teeme teejoomise pausi
metsatööliste juures. Kaks meest suure saega saevad jämedatest
puutüvedest jämedaid laudu välja. Või eks Külli kirjutab täpsemalt, mis
ehitusmaterjali liigiga tegu.Edasi läheb tõus järsemaks ja vaade ulatub kaugemale. Teisel pool mäge on kaks küla. Esimeses vaatame sisse koolimaja uksest, kus neli klassi paralleelselt õpetust saavad. Käib kõva kisa. Algkool ongi neli klassi ja kool on igas külas. Õppetöö toimub bamari keeles. Kes tahab rohkem õpetust saada, peab linna kooli minema. Kool on õppemaksu eest, lisaks tuleb osta raamatud. Kui pere on vaene, aga laps usin ja andekas, korraldab külavanem riikliku toetuse, nii et helgetel peadel rahapuudusel koolis käimata ei jää.
Järgmises külas on lõuna. Küla on suur, 3500 elanikku. Seame end sisse suure kahekorruselise puithoone teisel korrusel, põrandat katavad bambusmatid. Seina äärde on rivistatud padjad, millel tuleb lamaskleda ja sööki oodata. Vanaisa istub ja jälgib meid, suudame vahetada infot üksteise vanuse kohta. Tema on 78. Nurgas vaatab noorem naine lastega arvutist filmi.
Madalale lauale tuuakse nuudlisupp ja kakukesi, vanaisa jälgib meie tegevust küll ühe, küll teise rakursi alt.
Tukume tunnikese, siis võib edasi minna. Väljas kuivatatakse teed, sinepit ja kapsalehti. Küla serval valvab elu nat ehk küla kaitsevaim, kellele on ehitatud aedik. Külastame ka kloostrit, kus on pildiseeria printsist, kes kinkis ära külale õnne toonud valge elevandi ja oma lapsed ja loo lõpuks läks ahne jahimees lõhki.
Suurel osal kohalikest on ühesugused rohelised ketsid.
Ronime edasi päikeses ja ritsikasirinas. Peatselt tuleb snäkipaus tamarindimahla ja vahvlitega ja siis olemegi Naung Panes. Sinna jääme ööbima.
Algatuseks, nagu ikka, pakutakse teed. Noor naine asub kohe toiduga askeldama, kraapides suure noaga kartulitelt koort maha. Lõke põleb otse toas, sädemed lendavad ringi ja suits väljub katusepragude kaudu. Seletamatutel asjaoludel ei lähe kogu kupatus põlema.
Longime kloostrisse. Seal on kaks hane, üks munk, kaks lehma ja vasikas. Homme näidatakse meile seal mingit bambusest imeasja. Danieli inglise keel on küll täitsa talutav, aga mõni mõte jääb ka segaseks.
Õhtusesse kultuuriprogrammi kuuluvad päikeseloojang, tuledes Kyaukme vaatlus ja laste taidlusetendus. Üle oru kostab shani külast muusikat. On peaaegu täiskuu ja jalutame ringi tontlikus kuuvalguses. Pimedas paistab tuledes Kyaukme (elekter tuleb Hiinast) hoopis lähemal olevat.
Koolis toimub miskine üritus. Harjutatakse 25ndal toimuvaks pärispeoks ja tegemist on prooviga. Kõik tantsud ja laulud võetakse kaks korda läbi. Lood on suhteliselt pikad ja liigutusi pisikestele sobivalt vähe. Aukohtadel istuvad neli turisti ja ma ei kadesta neid, sest nad peavad kogu etendusele algusest lõpuni kaasa elama, ei saa haigutada ega varem ära minna.
Kui öömajja tagasi jõuame, on tuba täis telekat vaadatavat rahvast ja meie saabumine tekitab telekaga võrreldavat elevust. Vaadatakse videolt detsembrikuiseid sündmusi Kachini osariigis. Kachini armees sõdib ka palju bamaritest tudengeid, kes kasutavad etnilist konflikti võimalusena võidelda valitsuse vastu. Telekas on kallis ja elektri tegemise võimalusi ei ole ka mitte igas majapidamises, seepärast ühistelekavaatamine.
Magamine toimub teisel korrusel suure tekikuhja all.
Lisa kommentaar