mägedesse

Käib klõps ja linnas kaob elekter. Või kvartalis. Siin-seal hakkavad mürinal tööle generaatorid.
Pakime ennast rattakärru ja sõidame mõõdukas tempos läbi pimedate tänavate, sealhulgas velotaksodele keelatute. Paleemüüri tornide siluetid paistavad puude vahel tumeda taeva taustal. Kas ühel sellisel hommikul aeti kuningas paleest valja? Palee kitsas terav torn on mähitud värvilistesse tuledesse. Tänava ääres kõnnivad paljaste jalgade padinal mungad.
Bussijaamas kontrollitakse kahe küünla valgel pileteid. Oleme kohal kolmveerand tundi liiga vara, buss väljub alles veerand seitse. Selleks ajaks paistab juba tumeroosa taeva taustal miski lahmakas sinine mägi. Telekast tuleb esiti peamiselt plekikõlalisi vanade lääne lugude töötlusi, ühte neist on esitanud ka Kuldne Trio ja nende versioonis oli tegelaseks keegi tsiribiribinn. Edasi tuleb film, kus kõigepealt saavad erinevad noormehed erinevate neidudega jalutamise eest erinevatelt meestelt peksa, siis selgub, et peksasaanud mingil põhjusel elavad kõik koos, lõpuks pussitatakse neist kaks, kusjuures viimane viiakse verest tühjaks jooksvana haigla asemel näha neiule, kes tundub olevat kogu jama keskmes. Ju nad siis Birma meditsiiniteenuste kvaliteeti tundes teadsid, et noormees nagunii ära sureb. Üle sureva noormehe peetakse temast välja tegemata tundelisi dialooge ja kui lõpuks kõlab viimne hingetõmme, algab suur nutt ja hala.
Buss keerleb mööda serpentiine mäest alla ja üles, maastiku vahel hõljub ringi uduvine ja majad on vaiade otsast tulnud alla maa peale.
Kyaukmes lahkume bussist ainsate valgetena. Ülejäänud kuus sõidavad edasi. Koperdame kohe Joy otsa, kes meile hotelli suuna kätte juhatab. Rõhutab, et ta ei ole Naing Naingi õpilane, nagu igal pool kirjutatakse, vaid sõber. Räägib väga head inglise keelt.
Vaatame üle kaks tuba, üks maksab 35 $ ja teine 38 $. Võtame odavama esimesel korrusel, et ei peaks trepist ronima, seal on rohkem ruumi ka.
India söögikoha otsingud lõpevad hiinlaste juures, kus kaks tüdrukut tühjas saalis kõigepealt meid vaatama kogunevad, siis saabub ka kohalik mees, kes üksi kulinal pudeli viskit ära joob. Lahjendab seda veega. Pärast sööb kausitäie lehti peale.
Hotellis tagasi, polegi vaja Naing Naingile helistada, sest ta on juba kohal. Kolmepäevane matk maksab 90 000 kyatti ja kui rohkem rahvast ei kogune, tuleb meiega kaasa kas tema venna/õepoeg või tütar. Ilmub ka Joy ja me saame kummaltki ühe jalgratta. Lihtsalt niisama. Sõtkume mööda tolmust ja kivist teed suunas, kus mäe otsas jälle üks kullatud kivi stuupaga. Neid on ikka kõik kohad täis. Üleval on Saksa neiu kahe giidiga, kaks munka ja kass. Neiu lahkub pea, jääb maja varjus toolil jalgu kõlgutav munk. Ja kass. Teine munk ilmub varsti ülalpool oleva maja ukseavasse. Naudime vaadet oma tunnikese, ilm on varjus istumiseks väga meeldiv. Vaade on astmetena paiknevatele riisipõldudele, kohati tossab miskit.
Tagasiteel soetame arbuusi ja koti. Lahkame arbuusi oma toa ukse ees terassil.
Õhtune meelelahutusprogramm näeb ette juuksurit. Mind võetakse ootejärjekorda, istun ja vaatan elu tänaval. Vastaspoe ees laaditakse kraami autole. Juuksur leiab paraku, et mu juukseid pole vaja pesta. Ta ei tea, et järgmised kolm päeva pesta ei saa. Neetud, ma peamiselt pesemine pärast tulingi. Aga ka lõikamine on teretulnud.
Ka teisel katsel ei leia india söögikohta. Joome järgmiste hiinaste juures teed ja sööme kakukest. Teemajapidajad parandavad lauajalga. Tiirutame ringi, kuniks maandume kohaliku söögi kohas. Näitame näpuga kaussidesse ja saame siga, veist, hunniku lisandeid ja riisi. Kogu rahvas on elevil ja koguneb vaatama, kuidas meil läheb. Me õnneks nüüd juba oskame käituda: rohelised lehed tuleb kasta tšillisse ja supp tõsta riisile peale. Kui algselt oli ruumis mõnus küünlavalgus, siis meie auks pannakse tuli põlema ja küünlad kustutatakse ära. Kui oleme peaaegu lõpetanud, läheb elekter täitsa ära ja küünlad süüdatakse taas. Kohalikud tervitavad elektri kadumist kooris huilgamisega.
Hotelli sissepääsu kõrval osutub olema küberkohvik.