Pool seitse hiilin päikesetõusu vaatama.
Allpool on orud udus, päike
juba paistab pilve seest. Ilusate udupiltide jaoks oleme paraku liiga
kõrgel. Ilmub Küll, aga ei näe mind. Tema roosa jope on selgelt
demaskeeriv element. Hommikust jahedust kasutades rassib punt mehi juba
puuroikaid autokasti laadida.
Daniel magab veel norinal. Hommikusöögiks riis ja praemuna. Bambusest imeasi on Buddhakuju. Nad teevad siin bambusest peaaegu kõike: maju, matte, veetorusid, nõusid ja Buddhakujusid.
Ronime mäe otsa, kus on üksik puu, päevaga üles ehitatud stuupa ja kellegi kondid. Taimetoitlastel pidi seal soov täide minema. Ah siis sel eesmärgil meile viimastel söögikordadel liha ei antudki.
Jalgsirännak jätkub. Üles ja alla ja jälle üles ja jälle alla, sügavsinine taevas, lõõskav päike, ritsikad, kollase-mustakirju liblikas, sinine liblikas, lehmakoogid teel, sinised mäed, rohelised mäed, lehmad, kellad kaelas, külakoolidest kostev laste lugemisõpe, mis kõlab nagu laul, puu vari, sipelgas läheb üle tee, jala alt lendu tõusvad tolmupilved, küla mäenõlval.
Daniel küsib, mida Birmast arvan. Räägin tavalise turistiloo ja ta täpsustab, et aga valitsusest. Saan seega teada, mida ta ise arvab. Praegune valitsus teeb elu paremaks, president on lubanud 2014. aasta valimistel enam mitte kandideerida. Aung San Suu Kyi ehk the Lady välismaalkäikude ja lobby tulemusena on paljud kaubad inimeste jaoks odavamaks läinud. Poliitikast rääkida ei ole enam ohtlik. Keegi välismaa perekond on annetanud raha Kachini konflikti lahendamiseks. Rakhine moslemite osas jääb ta siiski ebamääraseks.
Tee kohalt mäenõlvalt kostab raginat. Üleval toimub mingi tegevus. Ragin valjeneb, teeme Danieliga paar kiiremat sammu tee serva nõgesepuhmasse ja hetke pärast veerevad mõned suuremad kivimürakad üle selle koha, kus just seisime. Võibolla tee-ehituseks. Iga küla teeb ise endale tee, kui autoga sõita tahab, ja hoiab seda korras.
Enne kella ühte jõuame külla, kus sööme kiirnuudleid ja maapähkleid poe kohal õhulisel teisel korrusel. Kuniks ootame nuudlivee keemaminekut, istume poes ja kõik teevad asja midagi ostma või näppima, et meid üle vaadata.
Toas on seintel noorte kuttide plakatid. Kõik kohalikud kuulsad näitlejad või lauljad. Küsin, kas mõni vana näitleja ka kuulus on. Jes, that guy, näidatakse ühele seinal rippujatest. Aahah.
Ööbimiskoht on kaks küla edasi. Küla nimi tundub olevat Whoquit või midagi taolist. Ööbime külavanema majas. Külavanema valib küla ise ja vanem saab riigilt palka, lisaks ajab oma muud bisnest ka. Seega saab külavanem alati suure uhke maja ehitada.
Uurin, kuidas tolereeritakse sealkandis kodudes ööbimist. Tundub, et mängitakse hädavajadusele: turist tuli matkama ja jäi öö peale ning külavanema loal võib külla jääda, et järgmisel päeval edasi minna.
Laiendame Danieli silmaringi sellega, et on olemas riike, kus lisaks sellele, et seal ei kasva riis, mango, papaia jne jne, pole ka tsunamisid, maalihkeid ega maavärinaid. Ja see pole veel kõik, mõnikord on päevad väga lühikesed ja siis jälle ööd. See kõik on talle üllatus.
Saabuvad kaks prantslannat ja laulavad kitarri saatel. Elekter lõpeb selleks õhtuks (kasutatakse päikesepaneeli), elu edeneb küünlavalgel.
Daniel magab veel norinal. Hommikusöögiks riis ja praemuna. Bambusest imeasi on Buddhakuju. Nad teevad siin bambusest peaaegu kõike: maju, matte, veetorusid, nõusid ja Buddhakujusid.
Ronime mäe otsa, kus on üksik puu, päevaga üles ehitatud stuupa ja kellegi kondid. Taimetoitlastel pidi seal soov täide minema. Ah siis sel eesmärgil meile viimastel söögikordadel liha ei antudki.
Jalgsirännak jätkub. Üles ja alla ja jälle üles ja jälle alla, sügavsinine taevas, lõõskav päike, ritsikad, kollase-mustakirju liblikas, sinine liblikas, lehmakoogid teel, sinised mäed, rohelised mäed, lehmad, kellad kaelas, külakoolidest kostev laste lugemisõpe, mis kõlab nagu laul, puu vari, sipelgas läheb üle tee, jala alt lendu tõusvad tolmupilved, küla mäenõlval.
Daniel küsib, mida Birmast arvan. Räägin tavalise turistiloo ja ta täpsustab, et aga valitsusest. Saan seega teada, mida ta ise arvab. Praegune valitsus teeb elu paremaks, president on lubanud 2014. aasta valimistel enam mitte kandideerida. Aung San Suu Kyi ehk the Lady välismaalkäikude ja lobby tulemusena on paljud kaubad inimeste jaoks odavamaks läinud. Poliitikast rääkida ei ole enam ohtlik. Keegi välismaa perekond on annetanud raha Kachini konflikti lahendamiseks. Rakhine moslemite osas jääb ta siiski ebamääraseks.
Tee kohalt mäenõlvalt kostab raginat. Üleval toimub mingi tegevus. Ragin valjeneb, teeme Danieliga paar kiiremat sammu tee serva nõgesepuhmasse ja hetke pärast veerevad mõned suuremad kivimürakad üle selle koha, kus just seisime. Võibolla tee-ehituseks. Iga küla teeb ise endale tee, kui autoga sõita tahab, ja hoiab seda korras.
Enne kella ühte jõuame külla, kus sööme kiirnuudleid ja maapähkleid poe kohal õhulisel teisel korrusel. Kuniks ootame nuudlivee keemaminekut, istume poes ja kõik teevad asja midagi ostma või näppima, et meid üle vaadata.
Toas on seintel noorte kuttide plakatid. Kõik kohalikud kuulsad näitlejad või lauljad. Küsin, kas mõni vana näitleja ka kuulus on. Jes, that guy, näidatakse ühele seinal rippujatest. Aahah.
Ööbimiskoht on kaks küla edasi. Küla nimi tundub olevat Whoquit või midagi taolist. Ööbime külavanema majas. Külavanema valib küla ise ja vanem saab riigilt palka, lisaks ajab oma muud bisnest ka. Seega saab külavanem alati suure uhke maja ehitada.
Uurin, kuidas tolereeritakse sealkandis kodudes ööbimist. Tundub, et mängitakse hädavajadusele: turist tuli matkama ja jäi öö peale ning külavanema loal võib külla jääda, et järgmisel päeval edasi minna.
Laiendame Danieli silmaringi sellega, et on olemas riike, kus lisaks sellele, et seal ei kasva riis, mango, papaia jne jne, pole ka tsunamisid, maalihkeid ega maavärinaid. Ja see pole veel kõik, mõnikord on päevad väga lühikesed ja siis jälle ööd. See kõik on talle üllatus.
Saabuvad kaks prantslannat ja laulavad kitarri saatel. Elekter lõpeb selleks õhtuks (kasutatakse päikesepaneeli), elu edeneb küünlavalgel.
Lisa kommentaar