Pärast üle-tee-hommiksööki saame jälle jalgrattad ja läheme
pagoodituurile linna teise poolde.
Kasutades hommikust värsket ilma
väntame kõigepealt kõige kaugemale, Kyaikpuni, mis on 4 km kesklinnast.
Teel veendume, et reisijuhi kaardil on pooled tänavad puudu, aga kõik
viipavad kohe õigesse suunda, niipea kui seisma jääme. Objektil on neli
hiigelsuurt Buddha kuju, seljad vastamisi, igaüks vaatab ise ilmakaarde.
Praegune vaatab põhja, tema nime „Gautama" suudan ainsana välja lugeda.
Ootavad seal tuleviku-Buddhat. Obeliski pani püsti kuningas Dhammazedi
(dharma-stuupa?) aastal 1476 ja viimastel aastatel on seda hoolega
restaureeritud, nii et kujude valge nahk, punased huuled ja
küünemaalingud säravad. Küünetehnik on igaühele joonistanud erineva
mustri.
Tagasi sõites ei leia üles väikest kirjut hiina templit ja jätkame pagoodidega. Enne veel suur lamav Buddha, millele pole jõutud katust peale teha. 91 meetrit pikk. Saabub poiss jalgrattal ja teatab viisakalt, et „I want to sell you please“ ja rullib lahti postkaardid. Ilmselt tal endal ei ole aimugi, kui koomiliselt tema viisakal malbel toonil öeldu inglise keeles kõlab. Võtan mõtlemisaega ja läheme lamatisega tutvuma. Buddha selja taga on vari ja istume sinna banaani sööma. Poiss ilmub mõne aja pärast taas, rõõmus, et meid üles leidis. Kuhu saidki valged kaduda, kui sussid on ukse ees? Olen juba valmis temast lahti saamiseks mõned postkaardid ostma, kui ilmneb thanaka-kreemi potsik. See on sandlipuu koorest tehtud kreem, mida kohalikud endale heledate laikudena põskedele kannavad ja mis peab kaitsma nii UV kui ka kõige muu halva eest. Võtan hoopis selle. Lisaks müüb poiss isa tehtud riisikõrtest mütse. Müüb selleks, et ülikool lõpuni käia. Kaks aastat on käidud, kolmas on veel, aga praegu pole perel rohkem raha. 17-aastane, õpib botaanikat ja tahab saada farmeriks, sest vanemad on ka farmerid. Sündinud Tai piiri lähedal külas, ema kayini rahvusest, isa mon. Ise ütleb enda kohta kayin kusjuures. Tal on õde ja vend, õel ka rahapuudusel ülikool pooleli. Vend on miskine alamat sorti riigiametnik, poiss ütleb „kirjutaja“. Poisile meeldib inglisekeelne muusika, ta käib seda ekstra coffee-shopis kuulamas. Tõenduseks esitab loo Boyzone'i repertuaarist. Päris hästi tuleb välja. Arvab ise, et räägib halvasti inglise keelt ja turistid on hea võimalus hääldust praktiseerida. Jah, sõnavara on tal päris ok, aga hääldamine jätab ruumi mõistatamiseks. Koolis õpetatakse inglise keelest ainult grammatikat, mitte keelt rääkima (Iraanis oli sama lugu). Unistuseks on minna kas Ameerikasse või Inglismaale, aga pilet on kallis ja passi on selleks ka vaja. Näitab oma lemmikraamatut, milleks on „Dorian Gray portree“. Üsna huvitav valik lääne kirjandusega tutvumiseks. Raamat on omapärane, ilmselt lihtsustatud tekstiga keeleõppe eesmärkidel, aga peamise loo vahel on jutud nt esteetikast jne. Sellist raamatut Bagost ei saa, vaid peab Yangoni sõitma. Maksab umbes 10 000 kyatti. Kui poiss suudab päevas 1000 kyatti teenida, saab ta kümne päevaga raamatu raha kokku. Ohh, ümber nurga tatsub üks valgete pükstega meesturist ja kaob teise nurga taha. Poiss muutub rahutuks ja vudib tollele järele.
Kui hakkame minema, on poiss jälle platsis. Kas ei saanud ta valgepüksi kätte või peletas too ta minema. Pakub, et võib viia meid vaatama sigarivabrikut. Ok, kui sigarivabrik, siis sigarivabrik, ega pagoodid kuhugi kao. Teel tuleb Külli rattal kett maha. Vabrik on hämar puumaja, kus töö toimub kahel korrusel. Töölisteks valdavalt noored naised, kes välgukiirusel sigari valmis rullivad. Kraam keeratakse lehe sisse. Saan ka proovida, aga osa tubakat pudeneb minema. 1000 sigari rullimise eest saab tööline 2500 kyatti. Väidetavalt rullitakse nii palju ühes tunnis, aga see on liiga ulmeline kiirus, ju mõeldakse ühte vahetust. Küsin, kas osta saab ja seepeale kingitakse kaks sigarit, raha ei nõustuta võtma. Nojah, mis töötajal viga tööandja vara laiali jagada. Allakorrusele on ilmunud boss, poiss märgib, et võiksime teda nüüd tänada. Väga tähelepanelik temast.
Jalutame suure tee äärde, seal on rattaparandus palaka all, tööriistad kaltsu peal rivis. Poiss maksab ise, sest tema meelest läks ju ratas katki siis, kui tema meid vabrikusse meelitas, järelikult on tema süü. Omapärane loogika.
Käime koos kahes pagoodis. Ühes neist on peeglikildudega kaetud kikkiskõrvalised kujud ja seina ülemises servas 28 Buddhat. Niipalju on neid Birma traditsiooni järgi. Igaühe all on tema nimi vana-birma keeles. Saame ka teada, mida tähendavad muud kirjutised, nt värava peale on kirjutatud, et selle on annetanud toosama sigarivabrik, sammaskäigu jälle mingi teine vabrik. Edasi sõites on näha, et lamava Buddha juures on suur punane turismibuss. Poiss rehmab rõõmsalt käega, et näe, alati nad tulevad siis kui mind ei ole, aga kraami müüma minema ei kipu.
Läheme hoopis vaatama, kuidas kangast tehakse. See tundub juba turistlikum koht, ees on minibuss kahe valgega. Vanamemm istub ja kerib niiti poolile, mees sähvib kangastelgede taga. Teiste kangastelgede peal on näidis koolilaste vormiriiete kangast. Ülejäänud osa personalist moodustab noorem naine, kellel on ka müügilett ja sealsamas õmblusmasin, millel ta Küllile nagu lubatud, kahe minutiga seeliku valmis siristab. Selgub, et nad on meie teejuhist poisiga peaaegu naabrid, aga naine seda ei teadnud. Mis tähendab, et poiss pole sinna varem turiste viinud.
Poiss kordab oma kutset viia meid oma koju lõunale. Piinlik ära öelda, samas poisi vanemad ei pruugi mõttest just vaimustunud olla. Lõpuks otsustame ikka minna. Teel vabandab poiss mitu korda, et nende pere on vaene ja söögiks ei ole võimalik pakkuda karbonaadi ja muud sellist, mida ta ise väga ihaldusväärseks peab.
Keerutame pisut küla vahel ja jõuame ühte neist vaiadel majadest, mida teeääres ikka aeg-ajalt näha on. Poisi ema toimetab mingite anumatega. Läheme naabermajja kaema, kuidas kaks naist tuliste pannide ääres krõbuskeid küpsetavad. Viskavad taigna, mille sees on ilmselt maisi, pannil säriseva rasva sisse ja tulemuseks on õhuke ümmargune krõbe pannkook. Poiss korjab meile mõned kilekotti, kingituseks. Ühe saame kumbki kohe kohapeal manustada. Siis peame maja juures pisut ootama. Ei lähe kaua aega, kui ülemisel korrusel on kaetud madal laud, millel toit niisiis kahele. Hunnik riisi, kalaga curry ja igasugu muid totsikuid. Hoolimata keelitamisest ei liitu meiega keegi, vaid söövad vaikselt nurga taga. Kodus on ka isa ja vanaema, varsti saabub tõsine õde, kes tundub olevat pahane selle peale, et turistid on pagoodide juures, aga poiss kodus. Ajab meile otsa vaatamata suure lapatsiga kärbseid toidu pealt ära. Õieti tegelikult polegi teisi. Toas on telekas, stereosüsteem, kodualtar ja seintel pühapildid, ka Aung Sani ja Aung San Suu Kyi pilt, maas vaibad. Näeb päris mõnus välja. Kusagil teises külas on perel ka suurem maja. Kasvatavad riisi, juurvilja ja lilli, sama maalapi peal ja vaheldumisi. Maa kuulub neile, mitte riigile. Külli uurib, mida teha, et rikkaks saada. Põhimõtteliselt on vaja olla tööl riigiametis või omada seal sugulast. Poisi enda vend on liiga väike mutter. Mingisuguse pisiäri või -töökoja avamiseks on vaja luba ja selle soetamine juba eeldab algkapitali. Poisi sõnul tuleb valitsusele maksta, jutt käib ilmselt altkäemaksust, aga võibolla ka täiesti seaduslikust loatasust (+ altkäemaksust). Igatahes on põllupidajad määratud olema vaesed. Söömaaja lõppedes saame veel hulga krõbuskeid kingiks. Väite peale, et need lähevad kotis katki, nendib poiss, et kõlbavad süüa ka katkisest peast. Õige küll.
Poiss läheb tööpostile tagasi ja me väisame veel omapäi mõnd pagoodi, näiteks seda, mille hti (pagoodi tipus olev „kübar“) küljest de Brito kalliskivid sisse vehkis. Veendume, et reisijuhi koostaja ei ole sealkandis ikkagi käinud või vähemalt viimase kümne aasta jooksul ei ole käinud.
Möödaminnes näen sularahaautomaati, millel Visa ja Mastercardi kleepsud. Ei või olla. Mastercard sai lepingu alles 2-3 kuud tagasi ja avas kaks automaati pealinnas. Kas see on butafooria või arenevad asjad tõesti nii kiiresti?
Rattad tagasi, üle tee õlu ja supp, siis lubatakse hotellis veel duši kasutada. Pärast mõningast ootamist siin ja seal kulgeme motikatega bussijaama. Ja ootame seal edasi.
Palli mängivad mehed demonstreerivad erinevaid longyi kandmise viise. Longyi on Birmasse eksporditud unisex-seelik, mille hõlmad vöö vahele topitakse ja mida äkk-kadumise vältimiseks turistidele väheke teistsuguse tegumoega õmmeldakse. Sellest annab voltida ka ülilühikesi pükse, mis on kasutatav pallimängul. Ega muidu need Birma mehed väga tõsiseltvõetavalt ei mõju jah, päevad läbi loivavad ringi, vannilina ümber ja plätud jalas. Taskute puudumise tõttu kantakse näiteks rahakotti selja taga vöö vahel ja telefoni põues särgi sees.
Buss väljub kümme enne kuut. Seekord on meil kohad tagapool, näen filmi aknaklaasipeegelduselt. Tegelasteks on maainimesed, seelikud seljas. Mingi osa neist läheb küll filmi käigus linna, paneb püksid jalga ja kammib tuka püsti. Vahele on hulgim tantsu- ja laulunumbreid Bollywoodi eeskujul. Sellest tuleb meelde, et eelmises bussis nähtud filmis oli ka laul India filmist Aj Khal, mille soundtracki ma endale aastal 2009 Delhis lennujaamast soetasin. Kui suur on tõenäosus, et ma ühe India filmi soundtracki omades kohtan sedasama lugu esimeses Birma filmis, mida näen?
Ärkan selle peale, et muusika keeratakse hirmus valjuks. Järgneb birmakeelne teadaanne. Nokin välja sõnad „30 minutit“ ja järeldan, et tuleb pissipeatus. Seejärel korratakse sõnumit inglise keeles, „May I have your attention please, may I have your attention please“. Keerame sisse üüratult suurde parklasse, mis on täis erinevaid suuri uhkeid busse. Ühes servas on suur hoone vilkuvate reklaamidega. Ega me ometi kogemata üle piiri Taisse pole sõitnud? Igale bussist väljujale annavad ukse ette rivistunud bussikulid pihku ühe niiske salvrätiku ja hambaharja koos pisikese pastatuubiga. Mäherdune orgunn. Hoones on suured söögiruumid, ringisebivad ettekandjad, ere valgus ja vilkuv silt näitab, kuhu peavad hädale minema naised, kuhu mehed. Kas see on Birma? Kusjuures oleme ainsad valged silmapiiril.
Tagasi sõites ei leia üles väikest kirjut hiina templit ja jätkame pagoodidega. Enne veel suur lamav Buddha, millele pole jõutud katust peale teha. 91 meetrit pikk. Saabub poiss jalgrattal ja teatab viisakalt, et „I want to sell you please“ ja rullib lahti postkaardid. Ilmselt tal endal ei ole aimugi, kui koomiliselt tema viisakal malbel toonil öeldu inglise keeles kõlab. Võtan mõtlemisaega ja läheme lamatisega tutvuma. Buddha selja taga on vari ja istume sinna banaani sööma. Poiss ilmub mõne aja pärast taas, rõõmus, et meid üles leidis. Kuhu saidki valged kaduda, kui sussid on ukse ees? Olen juba valmis temast lahti saamiseks mõned postkaardid ostma, kui ilmneb thanaka-kreemi potsik. See on sandlipuu koorest tehtud kreem, mida kohalikud endale heledate laikudena põskedele kannavad ja mis peab kaitsma nii UV kui ka kõige muu halva eest. Võtan hoopis selle. Lisaks müüb poiss isa tehtud riisikõrtest mütse. Müüb selleks, et ülikool lõpuni käia. Kaks aastat on käidud, kolmas on veel, aga praegu pole perel rohkem raha. 17-aastane, õpib botaanikat ja tahab saada farmeriks, sest vanemad on ka farmerid. Sündinud Tai piiri lähedal külas, ema kayini rahvusest, isa mon. Ise ütleb enda kohta kayin kusjuures. Tal on õde ja vend, õel ka rahapuudusel ülikool pooleli. Vend on miskine alamat sorti riigiametnik, poiss ütleb „kirjutaja“. Poisile meeldib inglisekeelne muusika, ta käib seda ekstra coffee-shopis kuulamas. Tõenduseks esitab loo Boyzone'i repertuaarist. Päris hästi tuleb välja. Arvab ise, et räägib halvasti inglise keelt ja turistid on hea võimalus hääldust praktiseerida. Jah, sõnavara on tal päris ok, aga hääldamine jätab ruumi mõistatamiseks. Koolis õpetatakse inglise keelest ainult grammatikat, mitte keelt rääkima (Iraanis oli sama lugu). Unistuseks on minna kas Ameerikasse või Inglismaale, aga pilet on kallis ja passi on selleks ka vaja. Näitab oma lemmikraamatut, milleks on „Dorian Gray portree“. Üsna huvitav valik lääne kirjandusega tutvumiseks. Raamat on omapärane, ilmselt lihtsustatud tekstiga keeleõppe eesmärkidel, aga peamise loo vahel on jutud nt esteetikast jne. Sellist raamatut Bagost ei saa, vaid peab Yangoni sõitma. Maksab umbes 10 000 kyatti. Kui poiss suudab päevas 1000 kyatti teenida, saab ta kümne päevaga raamatu raha kokku. Ohh, ümber nurga tatsub üks valgete pükstega meesturist ja kaob teise nurga taha. Poiss muutub rahutuks ja vudib tollele järele.
Kui hakkame minema, on poiss jälle platsis. Kas ei saanud ta valgepüksi kätte või peletas too ta minema. Pakub, et võib viia meid vaatama sigarivabrikut. Ok, kui sigarivabrik, siis sigarivabrik, ega pagoodid kuhugi kao. Teel tuleb Külli rattal kett maha. Vabrik on hämar puumaja, kus töö toimub kahel korrusel. Töölisteks valdavalt noored naised, kes välgukiirusel sigari valmis rullivad. Kraam keeratakse lehe sisse. Saan ka proovida, aga osa tubakat pudeneb minema. 1000 sigari rullimise eest saab tööline 2500 kyatti. Väidetavalt rullitakse nii palju ühes tunnis, aga see on liiga ulmeline kiirus, ju mõeldakse ühte vahetust. Küsin, kas osta saab ja seepeale kingitakse kaks sigarit, raha ei nõustuta võtma. Nojah, mis töötajal viga tööandja vara laiali jagada. Allakorrusele on ilmunud boss, poiss märgib, et võiksime teda nüüd tänada. Väga tähelepanelik temast.
Jalutame suure tee äärde, seal on rattaparandus palaka all, tööriistad kaltsu peal rivis. Poiss maksab ise, sest tema meelest läks ju ratas katki siis, kui tema meid vabrikusse meelitas, järelikult on tema süü. Omapärane loogika.
Käime koos kahes pagoodis. Ühes neist on peeglikildudega kaetud kikkiskõrvalised kujud ja seina ülemises servas 28 Buddhat. Niipalju on neid Birma traditsiooni järgi. Igaühe all on tema nimi vana-birma keeles. Saame ka teada, mida tähendavad muud kirjutised, nt värava peale on kirjutatud, et selle on annetanud toosama sigarivabrik, sammaskäigu jälle mingi teine vabrik. Edasi sõites on näha, et lamava Buddha juures on suur punane turismibuss. Poiss rehmab rõõmsalt käega, et näe, alati nad tulevad siis kui mind ei ole, aga kraami müüma minema ei kipu.
Läheme hoopis vaatama, kuidas kangast tehakse. See tundub juba turistlikum koht, ees on minibuss kahe valgega. Vanamemm istub ja kerib niiti poolile, mees sähvib kangastelgede taga. Teiste kangastelgede peal on näidis koolilaste vormiriiete kangast. Ülejäänud osa personalist moodustab noorem naine, kellel on ka müügilett ja sealsamas õmblusmasin, millel ta Küllile nagu lubatud, kahe minutiga seeliku valmis siristab. Selgub, et nad on meie teejuhist poisiga peaaegu naabrid, aga naine seda ei teadnud. Mis tähendab, et poiss pole sinna varem turiste viinud.
Poiss kordab oma kutset viia meid oma koju lõunale. Piinlik ära öelda, samas poisi vanemad ei pruugi mõttest just vaimustunud olla. Lõpuks otsustame ikka minna. Teel vabandab poiss mitu korda, et nende pere on vaene ja söögiks ei ole võimalik pakkuda karbonaadi ja muud sellist, mida ta ise väga ihaldusväärseks peab.
Keerutame pisut küla vahel ja jõuame ühte neist vaiadel majadest, mida teeääres ikka aeg-ajalt näha on. Poisi ema toimetab mingite anumatega. Läheme naabermajja kaema, kuidas kaks naist tuliste pannide ääres krõbuskeid küpsetavad. Viskavad taigna, mille sees on ilmselt maisi, pannil säriseva rasva sisse ja tulemuseks on õhuke ümmargune krõbe pannkook. Poiss korjab meile mõned kilekotti, kingituseks. Ühe saame kumbki kohe kohapeal manustada. Siis peame maja juures pisut ootama. Ei lähe kaua aega, kui ülemisel korrusel on kaetud madal laud, millel toit niisiis kahele. Hunnik riisi, kalaga curry ja igasugu muid totsikuid. Hoolimata keelitamisest ei liitu meiega keegi, vaid söövad vaikselt nurga taga. Kodus on ka isa ja vanaema, varsti saabub tõsine õde, kes tundub olevat pahane selle peale, et turistid on pagoodide juures, aga poiss kodus. Ajab meile otsa vaatamata suure lapatsiga kärbseid toidu pealt ära. Õieti tegelikult polegi teisi. Toas on telekas, stereosüsteem, kodualtar ja seintel pühapildid, ka Aung Sani ja Aung San Suu Kyi pilt, maas vaibad. Näeb päris mõnus välja. Kusagil teises külas on perel ka suurem maja. Kasvatavad riisi, juurvilja ja lilli, sama maalapi peal ja vaheldumisi. Maa kuulub neile, mitte riigile. Külli uurib, mida teha, et rikkaks saada. Põhimõtteliselt on vaja olla tööl riigiametis või omada seal sugulast. Poisi enda vend on liiga väike mutter. Mingisuguse pisiäri või -töökoja avamiseks on vaja luba ja selle soetamine juba eeldab algkapitali. Poisi sõnul tuleb valitsusele maksta, jutt käib ilmselt altkäemaksust, aga võibolla ka täiesti seaduslikust loatasust (+ altkäemaksust). Igatahes on põllupidajad määratud olema vaesed. Söömaaja lõppedes saame veel hulga krõbuskeid kingiks. Väite peale, et need lähevad kotis katki, nendib poiss, et kõlbavad süüa ka katkisest peast. Õige küll.
Poiss läheb tööpostile tagasi ja me väisame veel omapäi mõnd pagoodi, näiteks seda, mille hti (pagoodi tipus olev „kübar“) küljest de Brito kalliskivid sisse vehkis. Veendume, et reisijuhi koostaja ei ole sealkandis ikkagi käinud või vähemalt viimase kümne aasta jooksul ei ole käinud.
Möödaminnes näen sularahaautomaati, millel Visa ja Mastercardi kleepsud. Ei või olla. Mastercard sai lepingu alles 2-3 kuud tagasi ja avas kaks automaati pealinnas. Kas see on butafooria või arenevad asjad tõesti nii kiiresti?
Rattad tagasi, üle tee õlu ja supp, siis lubatakse hotellis veel duši kasutada. Pärast mõningast ootamist siin ja seal kulgeme motikatega bussijaama. Ja ootame seal edasi.
Palli mängivad mehed demonstreerivad erinevaid longyi kandmise viise. Longyi on Birmasse eksporditud unisex-seelik, mille hõlmad vöö vahele topitakse ja mida äkk-kadumise vältimiseks turistidele väheke teistsuguse tegumoega õmmeldakse. Sellest annab voltida ka ülilühikesi pükse, mis on kasutatav pallimängul. Ega muidu need Birma mehed väga tõsiseltvõetavalt ei mõju jah, päevad läbi loivavad ringi, vannilina ümber ja plätud jalas. Taskute puudumise tõttu kantakse näiteks rahakotti selja taga vöö vahel ja telefoni põues särgi sees.
Buss väljub kümme enne kuut. Seekord on meil kohad tagapool, näen filmi aknaklaasipeegelduselt. Tegelasteks on maainimesed, seelikud seljas. Mingi osa neist läheb küll filmi käigus linna, paneb püksid jalga ja kammib tuka püsti. Vahele on hulgim tantsu- ja laulunumbreid Bollywoodi eeskujul. Sellest tuleb meelde, et eelmises bussis nähtud filmis oli ka laul India filmist Aj Khal, mille soundtracki ma endale aastal 2009 Delhis lennujaamast soetasin. Kui suur on tõenäosus, et ma ühe India filmi soundtracki omades kohtan sedasama lugu esimeses Birma filmis, mida näen?
Ärkan selle peale, et muusika keeratakse hirmus valjuks. Järgneb birmakeelne teadaanne. Nokin välja sõnad „30 minutit“ ja järeldan, et tuleb pissipeatus. Seejärel korratakse sõnumit inglise keeles, „May I have your attention please, may I have your attention please“. Keerame sisse üüratult suurde parklasse, mis on täis erinevaid suuri uhkeid busse. Ühes servas on suur hoone vilkuvate reklaamidega. Ega me ometi kogemata üle piiri Taisse pole sõitnud? Igale bussist väljujale annavad ukse ette rivistunud bussikulid pihku ühe niiske salvrätiku ja hambaharja koos pisikese pastatuubiga. Mäherdune orgunn. Hoones on suured söögiruumid, ringisebivad ettekandjad, ere valgus ja vilkuv silt näitab, kuhu peavad hädale minema naised, kuhu mehed. Kas see on Birma? Kusjuures oleme ainsad valged silmapiiril.
Lisa kommentaar