Jõuame kohale kell neli. Pime.
Takso sõidutab hotelli, laseb suletud
värava taga signaali, auto kõrvalt pingilt ajab ennast püsti teki sisse
mähkunud vabandav mees ja teeb värava lahti. Anname passid ära, saame
vastu toa võtme ja olemegi voodis. Mõnus. Muidugi, saabusime, nagu
lubatud, 17ndal.
Magame kuni üheksani. Kuna hommikusööki ei ole meile täna ette nähtud, siis läheme seda linna peale otsima. Otsimine lõpeb tühja kõhuga kuningapalees, nagu kaarti vaadates kahtlustasingi. Mandalay on hirmus suur linn, mis tähendab, et kuhugi minekuks peab olema transport, mis omakorda tähendab, et tuleb teada, kuhu minek. Äh, üks söögikoht kuningapalee lähedal, ei ole sihtkoht. Paleesse lastakse välismaalasi ainult ühest väravast. Kuigi Külli stardib varem, sest minu motikamehe motikas ei lähe esiteks käima ja siis saab bensiin otsa, jõuan oluliselt varem kohale.
Amitav Goshi „Glass Palace" ostsin Mumbaist aastal 2005. See algab Birma viimase kuninga Thibaw paleest väljaajamisega 1885, kui britid olid kogu riigi vallutanud ja liitnud oma India asumaaga. Kõigepealt rüüstasid paleed kohalikud, siis pommitasid selle puruks britid 1945, soovides tappa maha kõiki palees varjuvaid jaapanlasi, olles kohta eelnevalt Fort Dufferini nime all kasutanud sõjaväeosa, kasiinode ja piljardisaalidena. Praegused ehitised on seega täielikult rekonstruktsioon. Palee oli hävitamise ajal väga uus, sest selle lasi ehitada Birma eelviimane kuningas Mindon aastal 1857. Enda meelest täitis ta Buddha ennustust, et 2400 aastat pärast tema surma saab sellest kohast suur budistlik keskus. Mandalays peakski praegu resideeruma 2/3 Birma munkadest. Nende tumepunaseid rüüsid on tõepoolest näha iga nurga peal.
Palee külastamine tekitab vastakaid tundeid, sest nii nagu seda ka algselt ehitati sunnitööga ja sinna sundkorrast vanast pealinnast inimesi ümber asustati, nii ehitati seda ka uuesti üles sunnitööga.
Paleekompleks asub kaitsekraavi ja müüriga ümbritsetud alal, mis on 2x2 km suur. Enamus on armee kasutada, palee on kõige keskel. Seal on üksiti ka universumi keskpunkt. Keskmine osa on üles vuntsitud. Näha on vanu fotosid ja mõningaid kuningaperele kuulunud esemeid, sealhulgas paar trooni. Hoonete vahel kaugemale uidates on aga rajad rohtu kasvanud, muru kõrbeb, ritsikad siristavad ja rada rikastavad lehmakoogid. Hoonete uksed on lahti, valvureid pole kuskil, igaüks võib sisse-välja uidata. Põrandad on täis hiire- ja tuvisitta, seinad ämblikuvõrke. Kusagilt tagantpoolt leian veel ühe hüljatud trooni. Sellel kõigel on muidugi oma võlu, aga eks oma võlu oleks ka lilletatud ümbrusel.
On mõned valged turistid ja mõned kohalikud, aga üldiselt on üsna vaikne. Pole veel ka väga palavaks läinud, seega hulgume tükk aega ringi. Lõpuks ronin keerdtreppi pidi torni, et vaadata, kas Külli kusagilt paistab. Ei paista, aga paistab, et Mandalay on väga roheline linn. Paleest kaugemal on näha ainult puid ja stuupade tippe.
Hommikust on saanud lõuna, läheme sööme. Külli tellib jälle kaks toitu ja saadab teise tagasi.
Edasi tšillime Mandalay mäe jalamil. Sinna üles on 934 astet, kõigest 30 astet rohkem kui Thatonis, ja mägi ise pisut madalam kui Munamägi. Joome kohvi ja itsitame grupis kohalesaabunud sakslaste üle, kes jagunevad kahte pildistamiskoolkonda: need, kes pildistavad mäelemineku sissepääsu siitpoolt õitsvaid põõsaid, ja need, kes pildistavad sedasama sealtpoolt.
Lõpuks ründame ka üles. Teed palistavad nodimüüjad, kes ei ole õnneks pealetükkivad. Esindatud on ka astroloogid-käeltlugejad. On suuri ja väikseid Buddhasid, muuhulgas ka see, kes näitab käega, kuhu palee tuleb ehitada. Üleval on röögatu pildistamistasu – 1000 kyatti (ca 1 euro) ja rohelised läikivad sambad. Vaade põldudele ja sudusele linnale. Saan mitmete koolilastega koos pilti teha.
Veidi enne päikeseloojangut vudime alla, et võtta loojang vastu jõe ääres. Transameestega kauplemise ajal läheb päike, sinder, siiski looja. Valgus on ikka tore ja restorani kõrval improviseeritud sadamas käib pildistamisväärne sebimine. Lubame homme varem tulla. Sööme rahvusvähemuste toite ja laseme sääskedel süüa ennast. Koju tagasi sõidame trishaw ehk kolmerattalisega. Üks väike mees peab väntama, et meie täis vatsad kohale vedada. Kärust ümbritsevat liiklust vaadata on igatahes päris lõbus.
Magame kuni üheksani. Kuna hommikusööki ei ole meile täna ette nähtud, siis läheme seda linna peale otsima. Otsimine lõpeb tühja kõhuga kuningapalees, nagu kaarti vaadates kahtlustasingi. Mandalay on hirmus suur linn, mis tähendab, et kuhugi minekuks peab olema transport, mis omakorda tähendab, et tuleb teada, kuhu minek. Äh, üks söögikoht kuningapalee lähedal, ei ole sihtkoht. Paleesse lastakse välismaalasi ainult ühest väravast. Kuigi Külli stardib varem, sest minu motikamehe motikas ei lähe esiteks käima ja siis saab bensiin otsa, jõuan oluliselt varem kohale.
Amitav Goshi „Glass Palace" ostsin Mumbaist aastal 2005. See algab Birma viimase kuninga Thibaw paleest väljaajamisega 1885, kui britid olid kogu riigi vallutanud ja liitnud oma India asumaaga. Kõigepealt rüüstasid paleed kohalikud, siis pommitasid selle puruks britid 1945, soovides tappa maha kõiki palees varjuvaid jaapanlasi, olles kohta eelnevalt Fort Dufferini nime all kasutanud sõjaväeosa, kasiinode ja piljardisaalidena. Praegused ehitised on seega täielikult rekonstruktsioon. Palee oli hävitamise ajal väga uus, sest selle lasi ehitada Birma eelviimane kuningas Mindon aastal 1857. Enda meelest täitis ta Buddha ennustust, et 2400 aastat pärast tema surma saab sellest kohast suur budistlik keskus. Mandalays peakski praegu resideeruma 2/3 Birma munkadest. Nende tumepunaseid rüüsid on tõepoolest näha iga nurga peal.
Palee külastamine tekitab vastakaid tundeid, sest nii nagu seda ka algselt ehitati sunnitööga ja sinna sundkorrast vanast pealinnast inimesi ümber asustati, nii ehitati seda ka uuesti üles sunnitööga.
Paleekompleks asub kaitsekraavi ja müüriga ümbritsetud alal, mis on 2x2 km suur. Enamus on armee kasutada, palee on kõige keskel. Seal on üksiti ka universumi keskpunkt. Keskmine osa on üles vuntsitud. Näha on vanu fotosid ja mõningaid kuningaperele kuulunud esemeid, sealhulgas paar trooni. Hoonete vahel kaugemale uidates on aga rajad rohtu kasvanud, muru kõrbeb, ritsikad siristavad ja rada rikastavad lehmakoogid. Hoonete uksed on lahti, valvureid pole kuskil, igaüks võib sisse-välja uidata. Põrandad on täis hiire- ja tuvisitta, seinad ämblikuvõrke. Kusagilt tagantpoolt leian veel ühe hüljatud trooni. Sellel kõigel on muidugi oma võlu, aga eks oma võlu oleks ka lilletatud ümbrusel.
On mõned valged turistid ja mõned kohalikud, aga üldiselt on üsna vaikne. Pole veel ka väga palavaks läinud, seega hulgume tükk aega ringi. Lõpuks ronin keerdtreppi pidi torni, et vaadata, kas Külli kusagilt paistab. Ei paista, aga paistab, et Mandalay on väga roheline linn. Paleest kaugemal on näha ainult puid ja stuupade tippe.
Hommikust on saanud lõuna, läheme sööme. Külli tellib jälle kaks toitu ja saadab teise tagasi.
Edasi tšillime Mandalay mäe jalamil. Sinna üles on 934 astet, kõigest 30 astet rohkem kui Thatonis, ja mägi ise pisut madalam kui Munamägi. Joome kohvi ja itsitame grupis kohalesaabunud sakslaste üle, kes jagunevad kahte pildistamiskoolkonda: need, kes pildistavad mäelemineku sissepääsu siitpoolt õitsvaid põõsaid, ja need, kes pildistavad sedasama sealtpoolt.
Lõpuks ründame ka üles. Teed palistavad nodimüüjad, kes ei ole õnneks pealetükkivad. Esindatud on ka astroloogid-käeltlugejad. On suuri ja väikseid Buddhasid, muuhulgas ka see, kes näitab käega, kuhu palee tuleb ehitada. Üleval on röögatu pildistamistasu – 1000 kyatti (ca 1 euro) ja rohelised läikivad sambad. Vaade põldudele ja sudusele linnale. Saan mitmete koolilastega koos pilti teha.
Veidi enne päikeseloojangut vudime alla, et võtta loojang vastu jõe ääres. Transameestega kauplemise ajal läheb päike, sinder, siiski looja. Valgus on ikka tore ja restorani kõrval improviseeritud sadamas käib pildistamisväärne sebimine. Lubame homme varem tulla. Sööme rahvusvähemuste toite ja laseme sääskedel süüa ennast. Koju tagasi sõidame trishaw ehk kolmerattalisega. Üks väike mees peab väntama, et meie täis vatsad kohale vedada. Kärust ümbritsevat liiklust vaadata on igatahes päris lõbus.
Lisa kommentaar