Täna on plaanis ainult asjalikud asjad.
Kõigepealt magame niikaua kui annab, et veel hotellis hommikusööki saada.
Helistame Naing Naingile, kes peaks olema meie matkagiid Kyaukmes. Lepime kokku homseks kokkusaamise Kyaukme hotellis.
Siis läheme vaatame ringi 2011 valmissaanud kaubanduskeskuses. Mõjume tunduvalt kohmetumatena kui uusrikastest kohalikud. On igasugu poode, enamasti "Best fashion" või "New Style"-nimelised, aga on ka Bata pood. Üle kõige mürtsub vali muusika. Saan uusi patsikumme (kolmest ühe olen suutnud juba ära kaotada ja üks on kohe katki minemas). Külli soetab pluusi ja kreemi.
Järgmiseks raha vahetama. Rahavahetus toimub tseremoonitsemata lennukipiletite müügikoha tagaruumis. Kurss pole kõige parem, aga 100 dollari peale tuleb vahe õige kursiga võrreldes tegelikult ainult 2-3 eurot.
Rohkem plaane tegelikult ei olegi. Meie kahevahel olekut märkab jalgrattatakso juht ja otsustame korvmööbliga kohta jäätisekokteili jooma ja mõtlema minna. Mees väntab ühe tänavavahe ja teatab siis, et koorem on liiga raske ja pool sellest tuleb tema sõbra rattale ringi laadida. Hind jääb samaks. Mis seal ikka. Sõber on väga jutukas ja räägib suhteliselt arusaadavat inglise keelt. Tuleb välja, et tema nimi ja meiliaadress on sees nii meie saksakeelses reisijuhis kui ka LP-s. Otsustame lasta tal sisustada ülejäänud päeva ja lahkume eri suundades sööma.
Jalgrattatakso on praegusel kujul väljasurev nähtus. Yangoni kesklinnas ei ole need juba mõnda aega enam lubatud kui liikluse segajad ja vaesuse sümbolid. Mandalays on mõned suured tänavad, kus nad sõita ei tohi, seepärast läheneme ka restoranile pisikeste kõrvaltänavate kaudu. Mõnes mõttes on jalgrattataksoga sõitmine žest, toetus kaduvale ja raskele elukutsele.
Jalgrattamehed on tunni aja pärast juba ukse ees ootel, st jalgrattad on ukse ees ja juhid ise üle tee puu varjus murul. Sõidame kullalehtede tegemise töökotta või kuidas iganes seda asutust peaks nimetama. Kullatükk taotakse järjest õhemaks ja muudkui lõigatakse jälle väiksemaks ja taotakse uuesti. Lõpuks jääb õhuke nagu paber. Taguda võivad ainult mehed, paljajalu justkui religioosse tegevusena ja veekell mõõdab aega. Kullaleht kleebitakse bambuspaberile, mille valmistamiseks kulub ca viis aastat, ja valmisproduktiga kaunistatakse bambusest nõusid või kleebitakse puidust või pronksist kujudele.
Vahepeal on Myint Shin avastanud, et me oleme sama vanad ja ma tean paari birmakeelset sõna. Lõbustab ennast mulle uute birmakeelsete sõnade ja paalikeelsete budistlike terminite õpetamisega. Ta on olnud kolm aastat munk, nüüd on tal naine ja kolm last. Ta ei suudaks kogu elu kloostri karme reegleid järgida. Kurdab, et mungad üldiselt elavad lodevat elu. Üldse peaksid kõik rohkem õppima. Jalgrattatakso juhi elu pole lihtne, aga giidiks ta minna ei taha, sest sellega kaotaks ta oma vabaduse. Samas on ta aastaid tagasi turistidega mööda Birmat rännanud küll ja tunneb muidugi Naing Naingi.
Külastame puutöökoda. Sealt tulevadki kõik need Buddhakujud ja muud kujud ja uksenikerdused. Birmalaste stiil on mõnusalt rahulik, lastakse omapäi ringi vaadata, keegi ei käi sabas ega sunni midagi ostma. Saame ka aimu kohalikust pronksivalu tehnikast, vietnamlaste tellimusel on valmimas 9-meetrine Buddhakuju. Väidetavalt ei osata arenenumates riikides enam traditsioonilisel viisil pronksi valada. Edasi satun suhteliselt intensiivse budistliku misjoni objektiks, mis on midagi uut. Ilmselt kutsub selle esile asjaolu, et budismi põhiterminid on mulle tuttavad, kuigi peamiselt sanskriti keeles. Birma kloostrites muidugi õpitakse kaanonit paali keeles.
Käime ostame homseks bussipiletid, mis on tore, sest muidu oleks olnud keeruline ära arvata, millisest bussijaamast ja mis kell buss läheb. Läheb kell kuus.
Myuint Shin arvab, et Külli on nagu Angela Merkel. Totaalne muutumine: Britney Spearsist Merkeliks.
Ja nüüd õhtul viib Myint Shin meid kuhugi salapärasesse kohalikke söögikohta, kus käivad välismaalastest ainult tema kliendid.
Söögikohas käidud. Hämaras kõrvaltänavas pisike ruum, mille tagaosas letis terve hulk erinevaid kausse ja pottte, kust endale meelepärane välja tuleb valida. Võtame kana ja kala Myint Shini valikul. Tegemist on šani rahvakillu toitudega. Roheline, supp, tšilli ja muu säärane kraam on Birmas traditsiooniliselt kauba peale ja tühjaks saanud kauss täidetakse kohe. Istutakse põrandal madala laua taga. Kõik maitseb imehea, õnneks hakkab Myint Shin enne aktiivselt rääkima, kui ennast lõhki jõuame süüa.
Tal on kaheksa venda ja üks õde, ema on surnud, isa elab õe ja tädiga kusagil külas. Räägib pikalt vanemate armastusest, kuidas ta lapsena ei märganud, et vanemad sõid ainult seda, mis lastest järele jäi ehk peaaegu mitte midagi. Õpetab oma lastele seda, mida on õppinud turistidelt: et ei või süües matsutada, peab käsi pesema ja prahti pole ilus maha loopida. Ja ka seda, et kui ei taha teha müügitööd kandik pea peal, siis tuleb õppida. Ise ta keskkoolis ega ülikoolis käinud ei ole, kogu tarkus on tulnud elukoolist. Inglise keelt ärgitas õppima naine Inglismaalt, kes meditatsioonikeskuses viibides tema jalgratast kasutama juhtus ja mõne sõna birma keelt oskas ja see äratas Myint Shinis aukartust. Näitab vihikut, kuhu ta sõnu koos birma tähestikus hääldusega üles märgib.
Hommikul kell viis viib Myint Shin meid bussijaama. Eks näis, kuidas me kahe seljakotiga seltsis tema jalgrattale mahume.
Helistame Naing Naingile, kes peaks olema meie matkagiid Kyaukmes. Lepime kokku homseks kokkusaamise Kyaukme hotellis.
Siis läheme vaatame ringi 2011 valmissaanud kaubanduskeskuses. Mõjume tunduvalt kohmetumatena kui uusrikastest kohalikud. On igasugu poode, enamasti "Best fashion" või "New Style"-nimelised, aga on ka Bata pood. Üle kõige mürtsub vali muusika. Saan uusi patsikumme (kolmest ühe olen suutnud juba ära kaotada ja üks on kohe katki minemas). Külli soetab pluusi ja kreemi.
Järgmiseks raha vahetama. Rahavahetus toimub tseremoonitsemata lennukipiletite müügikoha tagaruumis. Kurss pole kõige parem, aga 100 dollari peale tuleb vahe õige kursiga võrreldes tegelikult ainult 2-3 eurot.
Rohkem plaane tegelikult ei olegi. Meie kahevahel olekut märkab jalgrattatakso juht ja otsustame korvmööbliga kohta jäätisekokteili jooma ja mõtlema minna. Mees väntab ühe tänavavahe ja teatab siis, et koorem on liiga raske ja pool sellest tuleb tema sõbra rattale ringi laadida. Hind jääb samaks. Mis seal ikka. Sõber on väga jutukas ja räägib suhteliselt arusaadavat inglise keelt. Tuleb välja, et tema nimi ja meiliaadress on sees nii meie saksakeelses reisijuhis kui ka LP-s. Otsustame lasta tal sisustada ülejäänud päeva ja lahkume eri suundades sööma.
Jalgrattatakso on praegusel kujul väljasurev nähtus. Yangoni kesklinnas ei ole need juba mõnda aega enam lubatud kui liikluse segajad ja vaesuse sümbolid. Mandalays on mõned suured tänavad, kus nad sõita ei tohi, seepärast läheneme ka restoranile pisikeste kõrvaltänavate kaudu. Mõnes mõttes on jalgrattataksoga sõitmine žest, toetus kaduvale ja raskele elukutsele.
Jalgrattamehed on tunni aja pärast juba ukse ees ootel, st jalgrattad on ukse ees ja juhid ise üle tee puu varjus murul. Sõidame kullalehtede tegemise töökotta või kuidas iganes seda asutust peaks nimetama. Kullatükk taotakse järjest õhemaks ja muudkui lõigatakse jälle väiksemaks ja taotakse uuesti. Lõpuks jääb õhuke nagu paber. Taguda võivad ainult mehed, paljajalu justkui religioosse tegevusena ja veekell mõõdab aega. Kullaleht kleebitakse bambuspaberile, mille valmistamiseks kulub ca viis aastat, ja valmisproduktiga kaunistatakse bambusest nõusid või kleebitakse puidust või pronksist kujudele.
Vahepeal on Myint Shin avastanud, et me oleme sama vanad ja ma tean paari birmakeelset sõna. Lõbustab ennast mulle uute birmakeelsete sõnade ja paalikeelsete budistlike terminite õpetamisega. Ta on olnud kolm aastat munk, nüüd on tal naine ja kolm last. Ta ei suudaks kogu elu kloostri karme reegleid järgida. Kurdab, et mungad üldiselt elavad lodevat elu. Üldse peaksid kõik rohkem õppima. Jalgrattatakso juhi elu pole lihtne, aga giidiks ta minna ei taha, sest sellega kaotaks ta oma vabaduse. Samas on ta aastaid tagasi turistidega mööda Birmat rännanud küll ja tunneb muidugi Naing Naingi.
Külastame puutöökoda. Sealt tulevadki kõik need Buddhakujud ja muud kujud ja uksenikerdused. Birmalaste stiil on mõnusalt rahulik, lastakse omapäi ringi vaadata, keegi ei käi sabas ega sunni midagi ostma. Saame ka aimu kohalikust pronksivalu tehnikast, vietnamlaste tellimusel on valmimas 9-meetrine Buddhakuju. Väidetavalt ei osata arenenumates riikides enam traditsioonilisel viisil pronksi valada. Edasi satun suhteliselt intensiivse budistliku misjoni objektiks, mis on midagi uut. Ilmselt kutsub selle esile asjaolu, et budismi põhiterminid on mulle tuttavad, kuigi peamiselt sanskriti keeles. Birma kloostrites muidugi õpitakse kaanonit paali keeles.
Käime ostame homseks bussipiletid, mis on tore, sest muidu oleks olnud keeruline ära arvata, millisest bussijaamast ja mis kell buss läheb. Läheb kell kuus.
Myuint Shin arvab, et Külli on nagu Angela Merkel. Totaalne muutumine: Britney Spearsist Merkeliks.
Ja nüüd õhtul viib Myint Shin meid kuhugi salapärasesse kohalikke söögikohta, kus käivad välismaalastest ainult tema kliendid.
Söögikohas käidud. Hämaras kõrvaltänavas pisike ruum, mille tagaosas letis terve hulk erinevaid kausse ja pottte, kust endale meelepärane välja tuleb valida. Võtame kana ja kala Myint Shini valikul. Tegemist on šani rahvakillu toitudega. Roheline, supp, tšilli ja muu säärane kraam on Birmas traditsiooniliselt kauba peale ja tühjaks saanud kauss täidetakse kohe. Istutakse põrandal madala laua taga. Kõik maitseb imehea, õnneks hakkab Myint Shin enne aktiivselt rääkima, kui ennast lõhki jõuame süüa.
Tal on kaheksa venda ja üks õde, ema on surnud, isa elab õe ja tädiga kusagil külas. Räägib pikalt vanemate armastusest, kuidas ta lapsena ei märganud, et vanemad sõid ainult seda, mis lastest järele jäi ehk peaaegu mitte midagi. Õpetab oma lastele seda, mida on õppinud turistidelt: et ei või süües matsutada, peab käsi pesema ja prahti pole ilus maha loopida. Ja ka seda, et kui ei taha teha müügitööd kandik pea peal, siis tuleb õppida. Ise ta keskkoolis ega ülikoolis käinud ei ole, kogu tarkus on tulnud elukoolist. Inglise keelt ärgitas õppima naine Inglismaalt, kes meditatsioonikeskuses viibides tema jalgratast kasutama juhtus ja mõne sõna birma keelt oskas ja see äratas Myint Shinis aukartust. Näitab vihikut, kuhu ta sõnu koos birma tähestikus hääldusega üles märgib.
Hommikul kell viis viib Myint Shin meid bussijaama. Eks näis, kuidas me kahe seljakotiga seltsis tema jalgrattale mahume.
Lisa kommentaar