templid, templid

Kohal oli ka tuledes vilkuv kuusepuu, kuigi isegi venelaste praazdnik on juba läbi. Elektri kadumine mõneks minutiks ja kogu ruumi mattumine pimedusse ei katkestanud jutuvada hetkekski ja läpakate taga istujad jätkasid ekraanide helendades häirimatult oma tegevust. Seni oleme elektrikatkestuste või üldse puuduva elektri poolest tuntud riigis kohanud ainult ühte elektrivaba kohta, see oli Hpa-ani hotell päeval kui sinna saabusime. Aga õhtuks oli elekter ilusti olemas.
Hommikusöögiks on praetud nuudel, mida hotellimees presenteerib umbes nii nagu oleks ta selle toidu ise välja mõelnud. Lubab ka praetud muna, kui nuudel ei peaks maitsema. Sööme nuudlid kuulekalt ära ja sõidame oma "õigesse" hotelli, mis on sama hinna eest kaks korda uhkem. Personal ja ka külastajad on viisakalt riides, naeratatakse laialt ja tassitakse kotte. Mitte et eelmine hotell oleks olnud ebaviisaka rahvaga, aga nende viisakus oli kuidagi teistsugune. Sõidame klaasliftiga 9. korrusele, kust avaneb vaade üle kogu linna. Maitsekalt sisustatud tuba, minibaar, valik käterätte ning peeglilaual pudel veini ja meeste aluspüksid. Tutvume pesupesemise hinnakirjaga, mille kohaselt välismaalase käest üle kahe korra rohkem raha tahetakse kui kohalikult. Ju on siis välismaalased suured räpakotid. Külli proovib selga kõik riided, mis tal kaasas on.
Peatselt helistatakse retseptsioonist murega, et nad siiski ei leia meie broneeringut. See on esimene neist kahest bronnist, mille tegi kohalik firma. Võtame mustad pesud kaasa ja läheme alla asja klaarima. Firma telefoninumber ütleb, et see pole kasutusel. Uurin, kas tuba oleks kolmeks ööks muidu vaba. Oleks küll ja 45 dollariga kusjuures. Me oleme juba maksnud 60. Rida poisse vabandab ette-taha, lubab meil linna peale minna ja vahepeal asja uurida. Pesu võtavad pesta.
Ukse ees ei ole keegi väga innukalt meile transporti pakkumas ja jalutame kuningapalee suunas. Ristmikule jõudes reageerib motikamees teiselt poolt teed ja viib esimesele kavas olevale objektile. Kuthodaw pagoodis on paali kaanon toksitud 729le marmortahvlile. Igale tahvlile on ümber ehitatud säravvalge pisike pagood. Lõpmatud rivid säravat valgust ja paar tüütut suveniirimüüjat. Põgenen eriti kurja tädi eest putka taha ja jätan Külli tädiga võitlema. Pildid, mida nad pakuvad, on muidu ilusad (nende kõigi isad on need joonistanud), aga jaksab siis üks turist kõike ilusat ära osta ja kaasas tassida. Pealegi ma juba eile ostsin pildi vanamehelt, kes tõesti neid ise seal kohapeal joonistas. On ka üks järjekindel tüdruk, kes kooliskäimise asemel turistidelt asju lunib. Miskine pagoodiasjamees peletab ta minema. Linnud vidistavad ja grupituristid aetakse kiiresti bussi tagasi. Päike ei ole veel kõrvetavalt kuum, pigem on just selline ilm, kus päikese käes on mõnusam istuda kui varjus.
Jalutame Shwenandaw kloostrini ja see on muljetavaldav vaatepilt. Maja on kaks korda kolinud, kõigepealt Amarapurast Mandalaysse kuningapalee alale ja sealt mõne aja pärast praegusesse asukohta. Seega on see ainus ehitis paleekompleksist, mis tulekahjus säilis ja annab aimu, kui uhke palee olla võis. Kõiki seinu katavad puunikerdused, mis on algselt olnud kaetud kulla ja värvidega. Pisut kuldset ja punast värvi on mõnes kohas ka aimata. Osa nikerdusi on restaureeritud, vanematel on näod peast ära kulunud. Paar kuju on rohmakalt naelaga seina löödud. Mingit valvet ei ole, ainult sildid "don't touch". Selles kloostris suri eelviimane kuningas Mindon.
Olles isu täis vahtinud, leiame uued motikad tänavanurgalt ja sõidame sööma. Kuna Külli on mitu päeva juba virisenud ja nõudnud korvtoolis lamasklemist, olen valinud söögikoha, mille kirjelduses mainitakse muuhulgas korvmööblit. Koht on peen ja läänelik, kliendid valdavalt kohalikud uusrikkad. Jäätee osutub uhke garneeringuga mahlakokteiliks ja kalal ei ole ka otseselt midagi viga.
Järgmiseks on nimekirjas Mahamuni pagood, mis kuulub kolme Birma kõige rohkem külastatava palverännaku sihtkoha hulka. Tuntud on see selle poolest, et usklikud plätsivad suurele Buddha kujule kulda peale, nii et selle vorm juba äratundmatuseni moondunud on. Ainult nägu ei või puutuda. Kuju juurde võivad minna ainult mehed. Selline katkematu ülekuldamine on nagu irvitus lääneliku mõtlemise üle, mis hakkab kohe kokku arvutama, kui palju sööki, teid, koole või ravimeid kuju külge kleebitud kulla eest saaks. Arusaamatul põhjusel tolereerivad kohalikud kaameratega ringi sebivaid välismaalasi ja neid gruppe on päris koomiline jälgida.
Tee hargneb suure uhke majani. Seal on seintel pildid, mida ma aga vaadata ei saa, sest ligi astub prillidega munk. Tahab inglise keelt harjutada. Siin nad siis lõpuks ongi, need keelt harjutada tahtvad mungad, kellest iga riigi puhul kirjutatakse. Munk on 28-aastane ja kloostris juba alates 10. eluaastast. Teab Nõukogude Liitu ja tahab sovjeti-inimeste kohta rohkem teada saada. Mida ta täpselt teada tahab, jääb kahjuks ebaselgeks, sest ta räägib küll palju ja eemalt kõlab see ka nagu inglise keel, aga aru suurt ei saa. Elab seal kusagil lähedal kloostris ja on õppinud teises kloostris, mida nimetatakse ka Birma Oxfordiks. Mingil põhjusel ei taha ta teha riikliku eksamit, kuigi on selle jaoks piisavalt tudeerinud. Tahab minna edasi õppima Sri Lankale. Inglise keelt kloostris õppida võimalik ei ole ja mõned mungad, kes keelt siiski oskavad, tegutsevad ka giididena.
Edasi lähemegi kaema toda Oxfordi elik Shwe In Bin kloostrit. Näha on tervelt üks munk, kes meid sisse viipab ja kelle peal saan katsetada selgeks õpitud lauset "Tahaksin siin pilti teha, kas see on ok?" On ok. Klooster on samas stiilis hommikusega, aga restaureerimata. Väga äge.
Viimane on Eindawya-nimeline pagood, kus kuulu järgi eriti kullatud stuupa ja opaalist Buddhakuju, mis on sinna saabunud Bodhgayast, Indiast. Nuhime ringi ja mõistatame, mis värvi on õigupoolest opaal. Mõni kuju on küll uhke, aga seda õiget vist ikka üles ei leia. Pärast vaatame netist, milline on opaal. Siuke kirju.
Too teine motikapaar on jäänud meid sõidutama terveks päevaks ja nendega sõidame siis ka õhtust sööma. Läheme eilsesse kohta ja vallutame päikeseloojangu vaatlemiseks parema laua. Üks motikameestest liitub meiega, ju vist kardab, et paneme maksmata putku. Teine valvab ilmselt varuväljapääsu. Kõrvallauas on ka motikamees oma klientidega. Tema juhendamisel kraabin lahti kummilapaka õllepudeli korgi alt ja võidan 500 kyatti. Ah seepärast jätavadki kelnerid õllepudelite korgid lauale vedelema.
Sadamas toimuv on täna paremini näha ja päike loojub hästi. Aga süüa nad siin küll eriti teha ei oska.
Eile jalgrattamees ootab meid truult restorani ukse ees ja jääb kurvalt järele vaatama, kui motikatel minema tuhiseme. Neetud. Loodetavasti leidis ta ikka uued kliendid.
Motikameestega saab kokku lepitud, et viivad meid homme ühte, teise ja kolmandasse kohta. Hotellis on leitud üles meie broneering ja pesu ära pestud. Lõpp hea, kõik hea.