Algatuseks kingib Thiri mulle pluusi.
Täitsa kobe pluus, panen kohe
selga. Talle endale oli pisut väike. Ma just viskasin enda oma minema,
sest pikk eluiga oli selle auguliseks kulutanud. Kumb nüüd on
abivajavalt arengumaalt?
Käime sadamas värsket paadiinfot kontrollimas. Putka kõrvale tahvlile on kirjutatud, et paat läheb kell üks Patheini ja seda kinnitab ka putkas elav sadama turvaülem. Või midagi taolist. Joome teed, sööme samosat ja läheme asju pakkima. Lubame Thirile helistada, kui ükspäev Yangoni jõuame, ja paneme ta bussi peale. Ise sõidame trishawdega sadamasse. Kolime sisse turvapealiku putkasse, kes kinnitab, et paat tuleb kell 12 ja läheb kell üks. Kell on pool kaksteist. Thiri helistab putka peremehele ja kontrollib, kas jõudsime kohale.
Ukse eest läbi käivad laadimistööd. Laevadelt tuuakse kaste ja kotte. Kõhnad mehed jooksevad hiigelkandamitega edasi ja tühjalt tagasi, visates omavahel nalja ja võttes raskema koorma poole teel üle. Enamusel on kogu aeg suu kõrvuni.
Kell üks paati veel pole.
Turvaülem leiab seinalt plastmasshelmestega kaelakee ja kingib mulle.
Kella kolme paiku kutsub turvaülem meid teed ja kohvi jooma. Ilmselt kirub ta paadi hilinemist, sest Külli on okupeerinud lebotooli ja mees peab konutama beetlimüüja leti kõrval ja hõiklema valjult iga möödujaga.
Kella poole nelja paiku tekib ukse kõrvale kast ja sellele ilmselgelt laevaleminekut ootav mees.
Räbaldunud olemisega mees pühib tänavat, jäme hõbekett kaelas. Birma inimesed investeerivad telekatesse ja ehetesse, kandes viimaseid enamasti kogu aeg endaga kaasas ja müües vajadusel maha. Panku ei usaldata ja säästude rahas hoidmine ei ole populaarne pärast rahatähtede tühistamist üleöö 1964. ja 1987. aastal. Tühistati numeroloogilistel põhjustel.
Veidi enne nelja maanub ukse ees plastmasstooliga peen neiu, juuksed värvitud heledaks ja püksid jalas.
Seinale tekib jõelt peegelduv päikeselaik, vesi voolab üles paremale.
Paat tuleb veidi pärast viit ja väljub 17:20, kui kitsast lauda mööda on sisse balansseerinud kaks motikat, mõned kotid riisi ja käputäis reisijaid. Buddha pildi ees on õõtsuvad lauad, mis viitavad avausele laeva sisemusse. Tuuakse bambusmatt, aus kaup. Selja saab toetada vastu riisikotte. Laevas on koerakutsikas, kes igaks juhuks natuke kõigi peale haugub.
Valju tempoka muusika saatel lahkume loojanguvärvides kallaste vahel põhjapoole. See tähendab, et marsruut ei lähe mere kaudu ühest jõesuudme harust välja ja teisest sisse, vaid risti-rästi läbi delta. Parem ongi, näeb rohkem maastikku. Piletirahast saab millegipärast 1000 kyatti tagasi. Ümbrus on sügavlilla ja kollane ja siis must. Pimedas vilksavad mööda üksikud tuled. Paaditulede valgus meelitab kohale kihulasi ja muid satikaid, kes tuima järjekindlusega juustesse pudenevad.
Esimeses peatuses (Mojo?) tuleb peale hulk inimesi, kes asetuvad vastasseinas kahte kihti. Peatselt läheneb meile noormees ja ütleb „Come and take dinner please". Vastasmatile on ennast tihedalt ringiks litsunud kaheksa inimest, kaasas riis ja curry ja muu nodi. Algatuseks on inglisekeelne lühike söögipalve. Tegemist baptistidega. Saame riisikarbi ja lähemalolijad asuvad meile lisandeid ulatama. Elavad Patheinis, tegemist ei ole omavahel sugulastega, naasevad mingisuguselt usukoosviibimiselt. Mõtleks, Birmas on isegi kristlased sõbralikud ja lahked.
Pärast õhtusööki tehakse taskulampide veheldes veel üks peatus ja siis litsub pimedus end laeva ligi. Telekast tuleva lärmi saatel keeran ennast kõvale põrandale magama, noppides aeg-ajalt varrukast satikaid.
Käime sadamas värsket paadiinfot kontrollimas. Putka kõrvale tahvlile on kirjutatud, et paat läheb kell üks Patheini ja seda kinnitab ka putkas elav sadama turvaülem. Või midagi taolist. Joome teed, sööme samosat ja läheme asju pakkima. Lubame Thirile helistada, kui ükspäev Yangoni jõuame, ja paneme ta bussi peale. Ise sõidame trishawdega sadamasse. Kolime sisse turvapealiku putkasse, kes kinnitab, et paat tuleb kell 12 ja läheb kell üks. Kell on pool kaksteist. Thiri helistab putka peremehele ja kontrollib, kas jõudsime kohale.
Ukse eest läbi käivad laadimistööd. Laevadelt tuuakse kaste ja kotte. Kõhnad mehed jooksevad hiigelkandamitega edasi ja tühjalt tagasi, visates omavahel nalja ja võttes raskema koorma poole teel üle. Enamusel on kogu aeg suu kõrvuni.
Kell üks paati veel pole.
Turvaülem leiab seinalt plastmasshelmestega kaelakee ja kingib mulle.
Kella kolme paiku kutsub turvaülem meid teed ja kohvi jooma. Ilmselt kirub ta paadi hilinemist, sest Külli on okupeerinud lebotooli ja mees peab konutama beetlimüüja leti kõrval ja hõiklema valjult iga möödujaga.
Kella poole nelja paiku tekib ukse kõrvale kast ja sellele ilmselgelt laevaleminekut ootav mees.
Räbaldunud olemisega mees pühib tänavat, jäme hõbekett kaelas. Birma inimesed investeerivad telekatesse ja ehetesse, kandes viimaseid enamasti kogu aeg endaga kaasas ja müües vajadusel maha. Panku ei usaldata ja säästude rahas hoidmine ei ole populaarne pärast rahatähtede tühistamist üleöö 1964. ja 1987. aastal. Tühistati numeroloogilistel põhjustel.
Veidi enne nelja maanub ukse ees plastmasstooliga peen neiu, juuksed värvitud heledaks ja püksid jalas.
Seinale tekib jõelt peegelduv päikeselaik, vesi voolab üles paremale.
Paat tuleb veidi pärast viit ja väljub 17:20, kui kitsast lauda mööda on sisse balansseerinud kaks motikat, mõned kotid riisi ja käputäis reisijaid. Buddha pildi ees on õõtsuvad lauad, mis viitavad avausele laeva sisemusse. Tuuakse bambusmatt, aus kaup. Selja saab toetada vastu riisikotte. Laevas on koerakutsikas, kes igaks juhuks natuke kõigi peale haugub.
Valju tempoka muusika saatel lahkume loojanguvärvides kallaste vahel põhjapoole. See tähendab, et marsruut ei lähe mere kaudu ühest jõesuudme harust välja ja teisest sisse, vaid risti-rästi läbi delta. Parem ongi, näeb rohkem maastikku. Piletirahast saab millegipärast 1000 kyatti tagasi. Ümbrus on sügavlilla ja kollane ja siis must. Pimedas vilksavad mööda üksikud tuled. Paaditulede valgus meelitab kohale kihulasi ja muid satikaid, kes tuima järjekindlusega juustesse pudenevad.
Esimeses peatuses (Mojo?) tuleb peale hulk inimesi, kes asetuvad vastasseinas kahte kihti. Peatselt läheneb meile noormees ja ütleb „Come and take dinner please". Vastasmatile on ennast tihedalt ringiks litsunud kaheksa inimest, kaasas riis ja curry ja muu nodi. Algatuseks on inglisekeelne lühike söögipalve. Tegemist baptistidega. Saame riisikarbi ja lähemalolijad asuvad meile lisandeid ulatama. Elavad Patheinis, tegemist ei ole omavahel sugulastega, naasevad mingisuguselt usukoosviibimiselt. Mõtleks, Birmas on isegi kristlased sõbralikud ja lahked.
Pärast õhtusööki tehakse taskulampide veheldes veel üks peatus ja siis litsub pimedus end laeva ligi. Telekast tuleva lärmi saatel keeran ennast kõvale põrandale magama, noppides aeg-ajalt varrukast satikaid.
Lisa kommentaar