paadisõit

Varustuseks võtame india teeputkast kaasa neli samosat ja pudeli vett. Kaasas on kaks paadimeest ja võib kas lebotada katuse all või kõõluda väljas ja lasta kaluritel ja muidusõitjatel imestada enda kohalolu üle.
Peatume looduskaitsealusel Meinmahla Kyuni saarel, mida kasutatakse krokodillivanglana. Ainus kinnipeetav on suur naiskrokodill, kellele pannakse süüks inimeste terroriseerimist. Retsidiivsus on suur, elukas põgenes 2010. aastal neljal korral kinnipidamisasutusest ja jõudis ühel korral välja isegi Moulmeini. Teised krokodillid elavad niisama, ei söö inimesi. Krokodill tiritakse talle kere ümber seotud nööriga meile vaatamiseks põhjamudast välja. Sõbralik ta sellise kohtlemise peale just ei näi. Saarel elab krokodill koos vanamehe, kahe krokodillibeebi ja koeraperekonnaga. Sööb iga päev kaks võikala. Aeg-ajalt käib tal külas elevant. Vanamees näitab pilte loomadest, keda sealkandis veel on. Nende hulka kuulub ka üks pisem leopardiline ja hulk madusid.
Sõidame edasi Kadonkani külla. Reidil seisab sõjaväelaev. Marsime politseijaoskonda oma saabumisest teada andma. Uksel seisab poiss, uunikumimoega automaat paelaga kaelas, miski imelik kandmiskäepide lukukoja kaane küljes. Boss on keegi erariides ärevapilguline noormees. Vestlus kestab mõnda aega ja selle sisu jääb enamuses osas arusaamatuks. Info, et luba ei ole turistil enam delta jaoks vaja, ei ole veel kohale jõudnud ja teisi turiste pole veel käinud. Kerge peataolek. Noormees küsib ka passe, võrdleb Külli passi andmeid Thiri poolt eraldi lehele väljakirjutatuga, minu passi ei tee isegi lahti. Kilpkonnasaarele me siiski sõita ei saa, sest paadimootor tunnistatakse mere jaoks liiga lahjaks. Aga aetakse kohale kilpkonnajaama töötajad. Rabatakse tänavalt kaks trishawd ja sõidetakse uurimisjaama. Töötajad jagavad umbes viiekesi pisikest ruumi ja hiilgaslikku kirjutusmasinat. Olemas on ka telefon, pastakas, köögikaal ja mõõdulint. Suurtes purkides on kilpkonnamune ja pisikesi kilpkonni, kes on mingil põhjusel surnud. Lähedastel saartel käivad kilpkonnad munemas, jaam abistab poegi koorumisel. Varem oli munemisaeg augustist märtsini, nüüd ainult jaanuar. 80% kilpkonnadest on kuhugi kadunud. Kahjuks ei ole päris selge, kas nad on ära surnud või läinud kuhugi mujale, sest välismaailmaga suhtlus puudub. Töötajate palgad on väikesed ja inventari jaoks valitsus raha ei anna. Töö jaoks vajalikku nodi ostavad töötajad oma palga eest, niipalju kui elamisest raha üle jääb. Kaalutakse kilpkonnapoegi köögikaaluga. Meie teeme jaamast pilti ja töötajad meist. Munemist saab vaadata saartel, aga selleks peaks jääma ööbima, mis meie ajagraafikusse praegu kahjuks ei mahu kuidagi ja hoolimata keelitamisest tuleb pakkumine ära öelda. Tuleb tulla vähemalt kolmeks päevaks.
Tagasiteel paadini tekib Thiril idee juua kookosmahla. Suvalises hoovis palutakse noormehel ronida puu otsa. Ta teeb seda samal viisil nagu neeger Sansibaril. Tuuakse alla hulk kookospähkleid ja raiutakse matšeetega parajaks. Kogu lõbu maksab 2000 kyatti ja kohalikud ilmselgelt imestavad nende õuele sadanud õnne üle. Kingivad mulle korvi. Neetud, see on tunduvalt suurem kui oli too kivist thanaka-alus, aga vähemalt ei kaalu suurt midagi. Trishaw-sõitu jätkame selliselt, et kaasatulnud paadimehel on kaks kookost pidulikult käes, ülejäänud on kilpkonnamehe jalgrattakorvis. Sahibid avastusretkel.
Selgub, et meie äraolekul on paadist jalutama läinud kaks samosat. Jutustan Thirile loo piruka salapärasest kadumisest Tbilisis.
Päike alustab laskumist ja kiirustame tagasi Bogalaysse. Mõne aja pärast hüüab paadimees midagi ja näitab paremale. Seal on elevant, seesama, kes krokodillisaarel söömas käib. Nüüd sööb ta mujal.
Enne Bogalayd piilume korra sisse stuupasse, kus istuvad viis Buddhat, kedagi muud pole. Väljaarvatud nat kõrvalasuvas majas. Elusast peast toodi ta kunagi ohvriks, et laevad saaks merele minna.
Ümbrus värvub lillaks.
Astume sisse riisiveskisse. Kulid tassivad jooksujalu kotte, sähvides hämaruses siia-sinna. Eraldi töötaja on kvaliteedikontrolli jaoks, käib ja võtab proove iga talumehe kottidest. Veski sai Nargise ajal kõvasti kannatada, aga omanike hea karma tõttu on nad jälle rikkad. Laos on riisikotte laeni. Talumees müüb riisi siis, kui tal raha vaja on, mitte mingi kindla graafiku alusel. Pakutakse mandariini ja õuna.
Thiri kirjutab kõik kladesse, igaühe telefoninumbri ja muu info. Ta saab kõigiga jutu peale ja küsib enamuselt lastelt, kui vanad nad on ja kas koolis käivad.
Õhtusöögil räägime igasugu reisijuhtumistest Birmas ja mujal, Aung San Suu Kyist ja muust. Enamus inimesi on veendunud, et elu läheb uue valitsuse all paremaks, peamiseks probleemiks on korruptsioon ja see, et kõik ei ole seaduse ees võrdsed. Riigisisene infolevik näiteks konfliktipiirkondades toimuva kohta on ka äärmiselt vilets. Ükskõik kui tõsisel teemal rääkides leiab Thiri ikka midagi naljakat ja täna lagistame kuni restoranipoisid teisi laudu minema hakkavad tassima.