Sagaing, Inwa, Amarapura

Mul on vahetusmees. Noorem. Ei räägi. Sõidab pisut rabedalt, nagu ei oleks harjunud kaasreisijat vedama või midagi. Kiiver on visiiriga. Visiir võtab hästi tuule alla ja kiiver on pidevalt kuklas nagu munakoor. Mis elutähtsaid organeid on pea eesmises otsas? Otsmikusagar? Leian kukla tagant nupu ja kruvin kiivri kõvemini pea külge, aga sellest on ikka vähe abi. Mootorrattakiivritel peaks ka olema kolmepunktikinnitus.
Väljume Mandalayst läbi hti-tegijate ja Buddha kujude meistrite töökodade piirkonna. Tee ääres tuhnib suur roosa siga. Bussidest pudenevad reisijad motika ette. Vasakpoolse liikluse jaoks tehtud busside häda - uksed avanevad sõiduteele.
Sagaing, Inwa, Amarapura ja Mandalay on aja jooksul kõik paar korda olnud riigi pealinnad. Alustuseks ronime Sagaingis mäe otsa. Sagaing on koht, mis on tihedalt täis stuupasid. Iga nurga tagant paistab paar tükki. Eriti tihedalt on neid muidugi küngastel. Muuhulgas on küngastel tohutus koguses munki ja nunni ja meditatsioonikeskusi. Vallutame tipu Sun U Ponnya Shin pagoodi juures, mis asutati 14. sajandil ja kus on pronksist jäneseid ja konni. Läheduses mängib muusika ja muidugi müüakse igasugu kraami. See on iseäranis veetlev, kuidas birmalased on templis ühendanud religiooni, kaubanduse, pikniku ja kohtamised. Mäest alla ronides leiame mäelt ka motikajuhid.
Inwa on saar ja sinna motikaga ei saa. Saab paadiga ja saarel kulgetakse miniatuurse hobuvankriga. Miniatuursed on nii hobune kui ka vanker, eriti võrrelduna suure valge mehega. Meiega pressib ennast kaasa vanem motikameees, kes kujutab end ette inglise keelt rääkivat. Pool aega räägib birma keelt ja siis ma räägin eesti keelt vastu. Me ei saagi aru, kas ta arvab meid abi vajavat või kardab, et laseme maksmata jalga. Võibolla mõlemat. Kõik turistid saarel läbivad sama marsruuti: karvakasvanud stuupad, vana klooster, kus ei ole nii palju nikerdusi kui seninähtutes ja kus üks munk kooli peab, viltuvajunud torn, mille otsa ei saa ronida, veel üks klooster ja siis jõe äärde sööma. Objektide vahel on erkrohelised riisipõllud, riisihirmutised, tolmused teed ja palmid. Igas peatuses ründavad hobuvankreid kaelakeesid tilistavad neiud. Juba esimeses kloostris tegelen motikamehe maha raputamisega. Jämedad tiigipuust sambad varjaks õnneks edukalt ka jämedamat sorti turisti. Viimases on nännimüüjad eriti visad ja kulgen läbi käikude pideva tilina saatel. Iga kord kui ringi pööran, on seal nännimüüja, motikamees ja Külli. Millegipärast on mul tunne, et mind jälitatakse. Teen mõned jänesehaagid ja raputan kõik kannult.
Amarapuras tahame põhimõtteliselt näha ainult maailma pikimat tiigipuust silda, aga satume enne kangatöökotta. Läbime selle kadudeta. U Beini sild on tohutu vaatamisväärsus. Kõik turistid on siin. Kohalikke peaaegu sillale ei mahugi. Sild viib üle järve ja on 1,2 km pikk. Tegemist on muidugi tüngaga, sest osad talad on siiski betoonist. Otsime teisel pool väheke aega ühte kloostrit, loobume siis ja läheme hoopis õlut jooma. Restoranis püüavad kaks meest võidu kala, üks kaldalt, teine nabani vees. Vees sulistav ei saa midagi kätte, teine saab ühe kala ja ühe kilekoti. Järv on kalastajaid täis, kõik erksavärvilistes pluusides ja peegelduvad ilusti vees. Päikeseloojanguks rivistatakse paadid turistidega sillast itta. Aga päike kaob pilve sisse. Silla lõpus tuleb vastu Laoses kohatud jutukas sakslane, aga õnneks ta ei näe meid.
Kui Mandalays tagasi oleme, on taevas küll roosa ja see võis silla juures ilus olla. Ühest hoovist väljub parv motikaid ja moodustab ühesuunalise tänava. Tekib paras rüselus, mille lahendamisele kõik püüavad pideva signaalitamisega kaasa aidata.
Saadame motikamehed minema ja tatsume ümber kahe kvartali, et leida reisijuhis nimetatud söögikohti. Neid ei hakka silma, aga leiame ühe muu India koha. Hulk poisse toob laua välgukiirusel täis kausse ja totsikuid, eriti hästi maitseb part. Kui mõni totsik tühjaks saab, asendatakse see kohe uuega. Tunnen, et mind jälgitakse. Algava paranoia ilmsed tundemärgid. Diktatuur ikkagi ju.
Homme on turistidel puhkepäev. Lõppude lõpuks ei ole tegemist lihtsa tööga ja palka nagunii ei maksta.