Moulmein on Birma suuruselt kas kolmas või neljas linn, reisijuht ei ole
endas selles osas päris kindel.
Brittide kirjapildile lisaks käibivad
ka nimekuju „Mawlamyaing" ja selle analoogid. Siit on inspiratsiooni
käinud ammutamas Rudyard Kipling ja George Orwell, sest britid pidasid
siin Birma hõlvamise esimeses faasis oma peakorterit.
Hommikusöök on rõdul koos kaasturistidega. Eile kohatud hollandlased osutuvad siiski taanlasteks. Teavad, et said oma lipu Tallinnast. Eine ise on nadi: moosisai, pisike banaan ja lahustuv kohv. Kohalikud söövad traditsiooniliselt hommikul kas nuudlisuppi nimega mohigya või praetud riisi eelmise päeva jääkidega.
Küsin hotellimehelt kaks motikameest kividel turniva pagoodi ja hiiglasliku Buddha kujuni. Asuvad teine teisel pool linna, üheni 15 km ja teiseni 20 km. Eelistaksin enne pagoodi, sest sinna peab ronima, aga jõuame enne lamava Buddhani. Tee sinna on palistatud üleelusuuruses munkade riviga. 175 tükki, siis lähevad nad üle tee kohal oleva silla ja suunduvad paremale silmapiiri taha. Keegi abivalmis inimene on nad ära nummerdanud. Lamava Buddha kuju on tõesti suur ja lisaks mingisugune arhitektuuriime, mida hakati ilma arhitektide ja muude asjatundjateta ehitama detsembris 1991 ja juba otsast laguneb. Ilmselgelt peab püsima usu najal. Idee on ehitis, mis on väljast nagu Buddha ja sees igasugu ruumid. Praegu on ainult üks pisike tempel kolme igavleva mungaga ja kari keevitavaid töömehi. Ei saa just öelda, et tegu oleks väga atmosfäärilise kohaga. Vaade on üle kogu tärkava disniländi, puude vahelt paistab veel üks hiigelmees ja muidugi lõputus koguses stuupasid. Mõni kilomeeter varem läks tee kahe künka vahelt läbi, millest ühe otsas budistlik, teise otsas hinduistlik tempel. Vot need nägid eemalt ägedad välja, sest maastik ongi siin selline imelik: lage ja siis äkki on suur kivi. Ja iga kivi otsas on stuupa või kolm.
Vurame tagasi ja läbi linna ja teisele poole. Läbi külade, kus pilgupüüdvateks on paljudes õuedes olevas suurte ratastega hobusevankrid. Neid kohtab hobuste järel veeremas ka teel. Liiklus ei ole kuigi tihe ja signaalitamist ja tolmu vähe. Hello-karjumist on ka harva, pigem naeratatakse farangi märgates. Mungad on rännakul, küll üksi, küll mitmekaupa.
Kivi otsas oleva stuupa nimi on Nwa-La-Bo. Või vähemalt üks selle nimedest. Mäe all tuleb pisikese veoauto kasti istuda, mis meie ilmumisel kohe kohalikke tihedalt täis laaditakse. On ka kaks austraallannat ja selgub, et oodati meid. Kuidas nad teadsid meid oodata, jääb mõistatuseks. Sõit kulgeb järskude käänakute saatel pea püstloodis mäest üles. Ümberringi rõõmustavad roheline ja sinine. Raputab kõvasti ja nende istmete jaoks olen isegi mina pisut liiga suur. Juht on uljas. Pagoodi juures pudeneb kast tühjaks, sussid jäetakse väravasse, nagu ikka, ja siis mööda mõnusalt sooje puhtakspühitud kive edasi. Ja seal ta seisab. Üks kivi servapidi teise peal, püsib seal Buddha juuksekarva otsas. Buddhal karvakasvuga igatahes probleeme ei olnud, sest tema juukseid on siin kõik kohad täis. Ära on kullatud nii stuupa kui ka kivi ja see kõik peaks olema kinnitamata andmetel vähemalt tuhat aastat vana. Vaade on üle sudusse mattunud maastiku. Kohalikud kaovad üsna kiiresti minema. Autojuht saabub meid otsima just siis kui olen lõpetanud sünnipäevakaardi tarbeks trepil roomamise. Allasõidul valin tagumises otsas seismise, et pilti teha. Sõit kulgeb sama uljalt, pildid saan, aga tegemist on sellega omajagu. Juhil ei ole õnneks mingit muret sellega, et valge inimene püsti seisab. Kahju, mul oli juba lause valmis, et tahan pildistada. Seda ma oskan öelda. Tagasiteel teel veel pilti sõitvalt motikalt. Veidrates kohtades pildistamine peaks olema eraldi spordiala. Nüüd on rännakul koolilapsed.
Hotelli juures lepime motikameestega kokku, et nad tulevad kell neli uuesti ja viivad meid nelja pagoodi, mis linna kohal mäeserval rivis on, et sealt päikeseloojangut vaadata. Leiame jõe ääres koha, joome õlut, sööme tai suppi ja nuudleid, siis leiame teise koha ja joome laimimahla. Lihtsalt et kusagil istuda. Muidugi, igal pool, kus ringi vaadata, hakkab silma mõni prügimägi. Jõel sõidab pikki kitsaid paate ja natuke maad edasi peetakse kirjude päevavarjude all kalaturgu. Laua all on minikass. Juttu teeb kõrvallauas istuv intelligentse olemisega munk. Kiidab, et mediteerib juba kolm tundi päevas. Mungaks hakkas kolm aastat tagasi ja kavatseb nii jäädagi. Pärit Chaunthast, 22 aastat vana. Arvab, et Külli on nagu Britney Spears. On kindel, et on juba saavutanud nirvana või vähemalt sellele väga lähedal. See pidavat tema silmadest paistma. Võtab lausa prillid eest, et saaksin täpsemalt kaeda. Ma ei saa midagi aru. Suitsetab. Ma parem ei hakka küsima, kas nikotiin ei käi Buddha keelatud joovastavate ainete alla. Ennist nägime ka üht vana munka, kõver piip suunurgas. Keskpäev on ka juba ammu möödas, aga võibolla jõi ta ainult teed. Palub meil kindlasti oma kloostrist läbi astuda.
Siis lohistame omale toolid hotelli ukse ette ja loeme seal raamatut. St Külli tukub. Meie harjakapp pole just väga kutsuv.
Motikamehed on varakult kohal ja kamandavad meid minekule. Alustame vaatlust lõunapoolt. Igal pool on mõnus puhas põrand ja suur kullatud stuupa. Buddhakujude pea ümber vilguvad diskotuled. Erandiks Seidon Mipaya klooster, mille Birma eelviimane kuninganna ehitas oma lemmik-abtile ja pärast võimu ülevõtmist ka ise sinna põgenes. Tempel on nii pisut üle saja aasta vana, väga maalilises korratuse astmes. Üks vana munk teeb meile uksi lahti, et saaksime imetleda kõike kuni viimase nurgataguseni. Ühel aupaigal on väidetavalt Buddha hammas. Suhtun infosse kahtlevalt, sest tavaliselt neid hambaid lihtsalt niisama ei näidata. Kes teab. Hambumus oli Buddhal ka hea. Järgmisel objektil, Mahamuni pagoodis on meeldiv värvigamma ja seintel maalid 1920-30-ndate elust ja muidugi ka Buddha elust. Õues mängib pesakond koerakutsikaid. Viimaseks on jäetud klassikaline päikeseloojangu vaatamise koht ehk Kyaik Thanlan pagood. Liftiga sõidame üles, kus palju templeid ja stuupasid koos ja vaade alla linnale ja üle jõe. Juba loojangueelne valgus on meeldiv, loojangust endast rääkimata. Siit ja sealt kostab pidevalt suutrate retsiteerimist.
Õhtusöögiks on error, õlut tuuakse lahkelt, aga kalaga läheb kõvasti aega ja siis tekib mingi segadus. Lõpuks kala saabub, olles maetud hunniku vürtside alla. Kala maitset ei õnnestu seega tuvastada. Osa asja saab omale restoranikass. Vürtside mõju tema seedimisele on teadmata.
Teele jääb kook-ja-kohv asutus. Äsja tuppa tõstetud laud kolib õue tagasi ja teeloik pühitakse istmelt. Mõningaseks üllatuseks ei piisagi lihtsalt kohvi tellimisest, vaid seda on valida seitset eri sorti. Latte maitseb nagu viljakohv. Teenindav personal avastab laoruumist hiirte pillerkaare. Jahukotti on näritud pirakas auk.
kommentaar travelpord'ist:Hommikusöök on rõdul koos kaasturistidega. Eile kohatud hollandlased osutuvad siiski taanlasteks. Teavad, et said oma lipu Tallinnast. Eine ise on nadi: moosisai, pisike banaan ja lahustuv kohv. Kohalikud söövad traditsiooniliselt hommikul kas nuudlisuppi nimega mohigya või praetud riisi eelmise päeva jääkidega.
Küsin hotellimehelt kaks motikameest kividel turniva pagoodi ja hiiglasliku Buddha kujuni. Asuvad teine teisel pool linna, üheni 15 km ja teiseni 20 km. Eelistaksin enne pagoodi, sest sinna peab ronima, aga jõuame enne lamava Buddhani. Tee sinna on palistatud üleelusuuruses munkade riviga. 175 tükki, siis lähevad nad üle tee kohal oleva silla ja suunduvad paremale silmapiiri taha. Keegi abivalmis inimene on nad ära nummerdanud. Lamava Buddha kuju on tõesti suur ja lisaks mingisugune arhitektuuriime, mida hakati ilma arhitektide ja muude asjatundjateta ehitama detsembris 1991 ja juba otsast laguneb. Ilmselgelt peab püsima usu najal. Idee on ehitis, mis on väljast nagu Buddha ja sees igasugu ruumid. Praegu on ainult üks pisike tempel kolme igavleva mungaga ja kari keevitavaid töömehi. Ei saa just öelda, et tegu oleks väga atmosfäärilise kohaga. Vaade on üle kogu tärkava disniländi, puude vahelt paistab veel üks hiigelmees ja muidugi lõputus koguses stuupasid. Mõni kilomeeter varem läks tee kahe künka vahelt läbi, millest ühe otsas budistlik, teise otsas hinduistlik tempel. Vot need nägid eemalt ägedad välja, sest maastik ongi siin selline imelik: lage ja siis äkki on suur kivi. Ja iga kivi otsas on stuupa või kolm.
Vurame tagasi ja läbi linna ja teisele poole. Läbi külade, kus pilgupüüdvateks on paljudes õuedes olevas suurte ratastega hobusevankrid. Neid kohtab hobuste järel veeremas ka teel. Liiklus ei ole kuigi tihe ja signaalitamist ja tolmu vähe. Hello-karjumist on ka harva, pigem naeratatakse farangi märgates. Mungad on rännakul, küll üksi, küll mitmekaupa.
Kivi otsas oleva stuupa nimi on Nwa-La-Bo. Või vähemalt üks selle nimedest. Mäe all tuleb pisikese veoauto kasti istuda, mis meie ilmumisel kohe kohalikke tihedalt täis laaditakse. On ka kaks austraallannat ja selgub, et oodati meid. Kuidas nad teadsid meid oodata, jääb mõistatuseks. Sõit kulgeb järskude käänakute saatel pea püstloodis mäest üles. Ümberringi rõõmustavad roheline ja sinine. Raputab kõvasti ja nende istmete jaoks olen isegi mina pisut liiga suur. Juht on uljas. Pagoodi juures pudeneb kast tühjaks, sussid jäetakse väravasse, nagu ikka, ja siis mööda mõnusalt sooje puhtakspühitud kive edasi. Ja seal ta seisab. Üks kivi servapidi teise peal, püsib seal Buddha juuksekarva otsas. Buddhal karvakasvuga igatahes probleeme ei olnud, sest tema juukseid on siin kõik kohad täis. Ära on kullatud nii stuupa kui ka kivi ja see kõik peaks olema kinnitamata andmetel vähemalt tuhat aastat vana. Vaade on üle sudusse mattunud maastiku. Kohalikud kaovad üsna kiiresti minema. Autojuht saabub meid otsima just siis kui olen lõpetanud sünnipäevakaardi tarbeks trepil roomamise. Allasõidul valin tagumises otsas seismise, et pilti teha. Sõit kulgeb sama uljalt, pildid saan, aga tegemist on sellega omajagu. Juhil ei ole õnneks mingit muret sellega, et valge inimene püsti seisab. Kahju, mul oli juba lause valmis, et tahan pildistada. Seda ma oskan öelda. Tagasiteel teel veel pilti sõitvalt motikalt. Veidrates kohtades pildistamine peaks olema eraldi spordiala. Nüüd on rännakul koolilapsed.
Hotelli juures lepime motikameestega kokku, et nad tulevad kell neli uuesti ja viivad meid nelja pagoodi, mis linna kohal mäeserval rivis on, et sealt päikeseloojangut vaadata. Leiame jõe ääres koha, joome õlut, sööme tai suppi ja nuudleid, siis leiame teise koha ja joome laimimahla. Lihtsalt et kusagil istuda. Muidugi, igal pool, kus ringi vaadata, hakkab silma mõni prügimägi. Jõel sõidab pikki kitsaid paate ja natuke maad edasi peetakse kirjude päevavarjude all kalaturgu. Laua all on minikass. Juttu teeb kõrvallauas istuv intelligentse olemisega munk. Kiidab, et mediteerib juba kolm tundi päevas. Mungaks hakkas kolm aastat tagasi ja kavatseb nii jäädagi. Pärit Chaunthast, 22 aastat vana. Arvab, et Külli on nagu Britney Spears. On kindel, et on juba saavutanud nirvana või vähemalt sellele väga lähedal. See pidavat tema silmadest paistma. Võtab lausa prillid eest, et saaksin täpsemalt kaeda. Ma ei saa midagi aru. Suitsetab. Ma parem ei hakka küsima, kas nikotiin ei käi Buddha keelatud joovastavate ainete alla. Ennist nägime ka üht vana munka, kõver piip suunurgas. Keskpäev on ka juba ammu möödas, aga võibolla jõi ta ainult teed. Palub meil kindlasti oma kloostrist läbi astuda.
Siis lohistame omale toolid hotelli ukse ette ja loeme seal raamatut. St Külli tukub. Meie harjakapp pole just väga kutsuv.
Motikamehed on varakult kohal ja kamandavad meid minekule. Alustame vaatlust lõunapoolt. Igal pool on mõnus puhas põrand ja suur kullatud stuupa. Buddhakujude pea ümber vilguvad diskotuled. Erandiks Seidon Mipaya klooster, mille Birma eelviimane kuninganna ehitas oma lemmik-abtile ja pärast võimu ülevõtmist ka ise sinna põgenes. Tempel on nii pisut üle saja aasta vana, väga maalilises korratuse astmes. Üks vana munk teeb meile uksi lahti, et saaksime imetleda kõike kuni viimase nurgataguseni. Ühel aupaigal on väidetavalt Buddha hammas. Suhtun infosse kahtlevalt, sest tavaliselt neid hambaid lihtsalt niisama ei näidata. Kes teab. Hambumus oli Buddhal ka hea. Järgmisel objektil, Mahamuni pagoodis on meeldiv värvigamma ja seintel maalid 1920-30-ndate elust ja muidugi ka Buddha elust. Õues mängib pesakond koerakutsikaid. Viimaseks on jäetud klassikaline päikeseloojangu vaatamise koht ehk Kyaik Thanlan pagood. Liftiga sõidame üles, kus palju templeid ja stuupasid koos ja vaade alla linnale ja üle jõe. Juba loojangueelne valgus on meeldiv, loojangust endast rääkimata. Siit ja sealt kostab pidevalt suutrate retsiteerimist.
Õhtusöögiks on error, õlut tuuakse lahkelt, aga kalaga läheb kõvasti aega ja siis tekib mingi segadus. Lõpuks kala saabub, olles maetud hunniku vürtside alla. Kala maitset ei õnnestu seega tuvastada. Osa asja saab omale restoranikass. Vürtside mõju tema seedimisele on teadmata.
Teele jääb kook-ja-kohv asutus. Äsja tuppa tõstetud laud kolib õue tagasi ja teeloik pühitakse istmelt. Mõningaseks üllatuseks ei piisagi lihtsalt kohvi tellimisest, vaid seda on valida seitset eri sorti. Latte maitseb nagu viljakohv. Teenindav personal avastab laoruumist hiirte pillerkaare. Jahukotti on näritud pirakas auk.
Britney Spears - just! Ma olen kogu aeg mõelnud, keda Külli mulle meenutab. Grete, on Jan 12, 2013 at 05:22PM
Lisa kommentaar