rong see sõitis

Hotellimehed on pisut segaduses, arutavad omavahel võimalikke rongi väljumisaegu ja jõuavad järeldusele, et rong läks juba ära. Kell viis läks. Võimalik, aga peab minema veel ronge. 2000 kyati eest sõidutab üks arupidajatest korraliku taksoga meid läbi tühja linna rongijaama. Seal käib elu. Rong läheb 7:15, täpselt nagu www.seat61.com ütles. Pilet maksab aga 14$, mitte 16. Teise klassi kohti isegi ei pakuta. Pilet kirjutatakse käsitsi ja pannakse kirja palju juttu, mis kõik siis mulle tähtsalt ette loetakse. Tagasi ei saagi suvalise kursiga kohalikke tugrikuid, vaid täitsa kaks triigitud ühedollarilist. Üks kuli rabab meie kotid kukile ja traavib rongi suunas. Rong on olemas, täitsa tühi. Kulile on siginenud teejuht, nad sätivaid meid paika, tõstavad aknakatte üles ja ennast ja kotte kokku lugedes peavad nad teenust kolme tuhande kyati vääriliseks. Saavad ühe. Olen juba kõvasti birmalaste elujärge parandanud.
Keset jaama magab pingil munk. Tema ümber tekib aeg-ajalt käratsevaid inimesi, aga munk ei lase ennast segada. Pisike tüdruk pakub meile mingit nodi müüa. Ei lähe kaubaks. Siis meelitab aga kohale mandariinimüüja ja mandariin läheb küll kaubaks. Sätin ennast munka pildistama ja piilun ringi, et kusagil ei passiks mõni ametnik, kellele ei meeldiks, et salvestatakse sellist rahvusliku tähtsusega objekti nagu raudteejaam. Külli kinnitab, et ühtegi nuhki pole näha, mis kõlab eriti usutavalt arvestades, et tema selja tagant irvitab pisike nodimüüja. Mõne aja pärast nõuab tüdruk, et ma ühe mandariini talle annaks. Mis seal ikka, vast siis ei lähe kaebama.
Sigineb veel valgeid. Meie vastu istuvad kolm kohalikku. Mees, naine ja mehe ema. Viimasel on silma ees plastmassist kate, ju on operatsioonil käinud. Üritan ette kujutada, kuidas näeks välja silmaoperatsioon Birmas. Parem mitte väga süveneda. Tervishoiule kulutab riik ca 1% SKT-st.
Kui rong liikuma hakkab, näitab jaama kell täpselt 7:15. Mõõduka aeglusega möödume pilpaküladest ja mitmekorruselistest majadest, millest ei saa aru, kas need on valmis või mitte, aga pesu ripub juba igal pool. Jõuab märgata kausse aknaorvades, tolmuseid palmilehti, kõhnu koeri, rongi möödumist ootavaid munki, lapsi ja motikamehi. Linn lõpeb, ümbrus on lage, üksikud hütid ja palmid riisipõldude vahel. Tuul on veel jahe ja maastik värske. Rongi pluss on ka see, et siin ei tolma. Aga rong taarub küljelt küljele ja kohati võtab kogu sisustuse üles-alla hüppama.
Sigineb toidu- ja pudukaupade müüjaid. Kes meid juba mitmendat korda näeb, naeratab iga kord järjest laiemalt. Saan aru sõnadest „kohv", „tee“ ja „nuudlid“. Üks müüja vahib meid ja ütleb seepeale kohalikule hinna inglise keeles. Kõigil on väga lõbus. Meie naabrid pakuvad meile keedetud mune, mingit kakukest kirjaga „Hollywood, special quality“ ja maisitõlvikut. Anname vastu mandariini. Pere sõidab ka Moulmeini, geograafiateadmised ei ole väga ulatuslikud, naine on moslem. Nimed olid neil ka, aga vaevalt nad minu omagi mäletavad.
Kui üles ärkan, on taamale tekkinud mäed ja taimkate muutunud lopsakamaks. Riisipõldudel peegelduvad hütid, palmid ja mäed. Põlde haritakse härjarakendiga. Mõnedes jaamades peatume, piki rongi kõnnivad naised, müügiks pakutav kraam kandikuga peas. Mõnikord aga seisame lihtsalt niisama võpsikus. Temperatuur tõuseb, aga õnneks tuleb aknast piisavalt tuult.
Iga künka otsas on kullatud stuupa ja kullatud tipud paistavad ka küladest. Sinna nad ongi kogu oma rahvusliku koguprodukti kleepinud. Tõeliselt usinad inimesed. Kui nad samasuguse innuga näiteks prügi korjaks, säraks kogu nende maa nagu prillikivi.
Külades seisavad rööbaste ääres lapsed ja lehvitavad rongile. Tundub, et see on neil lihtsalt üks igavuse peletamise vahend ja nad isegi ei vaata, kas keegi ka vastu lehvitab. Õhtupoole kogunevad inimesed kaevude ümber ennast ja pesu pesema.
Õhtune valgus on umbes sama tore kui hommikune. Ja siis kaob päike silmapiiri taha, hoolimata sellest, et juba 16:40 oleksime pidanud kohal olema. Sõit kulgeb pimeduses veel pikalt, Moulmeini jõuame kuskil seitsme paiku. See 270 km läks nagu lennates. Meie vastas istunud pere jätab kättpidi hüvasti. Ühineme kahe hollandlasega tuk-tukisõiduks Breeze hotelli, kus saame kõige viimase vaba toa 12 dollari eest. Pesuruumid on ühised ja helide järgi tegelikult kogu muu elamine ka. Elu nagu harjakapis. Sööme riisi kribu-krabuga ja hulgume mööda pimedat linna. Homme võiks vahelduseks mõnda linna ka valges näha. Igatahes on olemas ööklubi, palju vilkuvaid tulesid ja hilbupood.