Öösel hakkab sadama, nagu konn õhtul ennustas.
Kui on sadu, siis pool seitse hommikusööki pole. Nii on öeldud. Aga pole öeldud, mis kell siis on hommikusöök. Venime välja kaheksa paiku, kui vihma veel ainult tibutab. Söök kantakse kohe lauale.
Mõned meetrid paadisõitu, et saada üle kohe laagri kõrval Tiputinisse suubuva kitsa lisajõe. Et kaasa tuleb suur matšeete, tekitab teatud ootusi. Mets tilgub ja on suhteliselt vaikne. Kui kõik need tsikaadid ja muud putukad välja arvata. On lootust näha laiskloomi, aga neid me lõpuks ikka ei näe. Selle asemel näeme sajajalgseid, kellest kaks tukuvad rajal, üks otsib midagi lehtede vahelt ja võtab poose. Kuuleme põgenevat kitse. Maas on taapirijälgi. Meelitame linde ja näemegi pika piilumise peale kedagi sipelgalindudest ja kedagi tanageridest. Habe-tantsulind näole ei anna, aga pontsakad läik-pugalkohod on kõrgustes näha küll. Mööda põrisev mesilane osutub pisikeseks koolibriks. Lehelõikaja-sipelgatel on puhkepäev ja lehti ei tassita. Need sipelgad läksid küttimiselt ja koriluselt põllumajandusele üle ammu enne inimest. Vilistades möödub orav-pärdikute kamp.
Ramiro sätib maas natuke aega lehti ja küsib, kas ma näen. Pingutan tähelepanelikult vaadata. Näen märgi lehti. Peab olema konn, aga kedagi pole. Kuniks Ramiro talle näpu peaegu peale paneb. Tõesti on konn. Heledam asi polnudki oksaraag, vaid triip konna seljal.
Raja teine ots läbib sood, kus tuleb vees pladistada ja libedatel purretel ebagraatsiliselt tasakaalu hoida. Taustal nagu õõtsuks roostes kiik. See on selva-manteltuvi.
Kuni lõunani pildistan hüti taga käblikut ja silla juures liblikaid. Käblik on väga meie käbliku moodi, isegi laul on sarnane. See siin on aga aedkäblik. Liblikad, kes metsas alati väga kaugele maanduvad, otsustavad nüüd mu püksisäärel peatuda. Aga seekord on mul teleobjektiiv ja see ei fokusseeri nii lähedale. Tagatipuks saab kaamera aku tühjaks. Viin pükste küljes tolkneva liblika Kallele näha, kes telefoniga pildi ära teeb.
Pärast lõunat laseme voolul end kanda ja proovime jõelt linde näha. Kohe alguses möödub piki kallast suur seltskond orav-pärdikuid, kes söövad okstelt tumedaid vilju ja hüppavad raginal ühe puu otsast teise otsa. Näeme harpüiakotkast, kaht liiki pääsukesi, vesitüranni, kes on eesti keeli hoopis jõgitikat, ameerika madukaela, tuukaneid, kaht liiki ühiskägusid ja amasoonase jäälindu. Tuukani tohutu nokk on teiste lindude munade ja poegade söömiseks. Jube elukas.
Eriti põhjalikult tegeleme efektse sulestikuga mustapäiste donakoobiustega (Donacobius atricapilla), kelle eestikeelset nime linnunimede andmebaasis pole. Paksus taimestikus pesitseb üks paar, kes tundmatute liigikaaslaste laulu lindistuse peale kõige kõrgemate okste otsa ümbrust uurima tulevad. Linde muidugi ei ole ilus nii narrida. Hoatsiinidega tehtud uuring näitas lindudel turistirohkes piirkonnas kõrgemat stressitaset ja pesas vähem mune. Vaevalt see ainult ühel liigil nii on, aga võiks sõltuda sellest, kui kiivalt keegi oma territooriumi kaitseb. Igatahes on tehnoloogia taas andnud inimestele täiendava võimaluse teisi liike kiusata.
Tagasiteel laulab kella-kuue-tsikaad. Kell on 18.12. Eile laulis ta 18.09. Jääb taha.
Leian kerelt puugi. Hammustab valusalt, kohe jääb vahele.
Pimedast kostab lisaks tavapärasele sirinale rütmilist üminat.
Mõned meetrid paadisõitu, et saada üle kohe laagri kõrval Tiputinisse suubuva kitsa lisajõe. Et kaasa tuleb suur matšeete, tekitab teatud ootusi. Mets tilgub ja on suhteliselt vaikne. Kui kõik need tsikaadid ja muud putukad välja arvata. On lootust näha laiskloomi, aga neid me lõpuks ikka ei näe. Selle asemel näeme sajajalgseid, kellest kaks tukuvad rajal, üks otsib midagi lehtede vahelt ja võtab poose. Kuuleme põgenevat kitse. Maas on taapirijälgi. Meelitame linde ja näemegi pika piilumise peale kedagi sipelgalindudest ja kedagi tanageridest. Habe-tantsulind näole ei anna, aga pontsakad läik-pugalkohod on kõrgustes näha küll. Mööda põrisev mesilane osutub pisikeseks koolibriks. Lehelõikaja-sipelgatel on puhkepäev ja lehti ei tassita. Need sipelgad läksid küttimiselt ja koriluselt põllumajandusele üle ammu enne inimest. Vilistades möödub orav-pärdikute kamp.
Ramiro sätib maas natuke aega lehti ja küsib, kas ma näen. Pingutan tähelepanelikult vaadata. Näen märgi lehti. Peab olema konn, aga kedagi pole. Kuniks Ramiro talle näpu peaegu peale paneb. Tõesti on konn. Heledam asi polnudki oksaraag, vaid triip konna seljal.
Raja teine ots läbib sood, kus tuleb vees pladistada ja libedatel purretel ebagraatsiliselt tasakaalu hoida. Taustal nagu õõtsuks roostes kiik. See on selva-manteltuvi.
Kuni lõunani pildistan hüti taga käblikut ja silla juures liblikaid. Käblik on väga meie käbliku moodi, isegi laul on sarnane. See siin on aga aedkäblik. Liblikad, kes metsas alati väga kaugele maanduvad, otsustavad nüüd mu püksisäärel peatuda. Aga seekord on mul teleobjektiiv ja see ei fokusseeri nii lähedale. Tagatipuks saab kaamera aku tühjaks. Viin pükste küljes tolkneva liblika Kallele näha, kes telefoniga pildi ära teeb.
Pärast lõunat laseme voolul end kanda ja proovime jõelt linde näha. Kohe alguses möödub piki kallast suur seltskond orav-pärdikuid, kes söövad okstelt tumedaid vilju ja hüppavad raginal ühe puu otsast teise otsa. Näeme harpüiakotkast, kaht liiki pääsukesi, vesitüranni, kes on eesti keeli hoopis jõgitikat, ameerika madukaela, tuukaneid, kaht liiki ühiskägusid ja amasoonase jäälindu. Tuukani tohutu nokk on teiste lindude munade ja poegade söömiseks. Jube elukas.
Eriti põhjalikult tegeleme efektse sulestikuga mustapäiste donakoobiustega (Donacobius atricapilla), kelle eestikeelset nime linnunimede andmebaasis pole. Paksus taimestikus pesitseb üks paar, kes tundmatute liigikaaslaste laulu lindistuse peale kõige kõrgemate okste otsa ümbrust uurima tulevad. Linde muidugi ei ole ilus nii narrida. Hoatsiinidega tehtud uuring näitas lindudel turistirohkes piirkonnas kõrgemat stressitaset ja pesas vähem mune. Vaevalt see ainult ühel liigil nii on, aga võiks sõltuda sellest, kui kiivalt keegi oma territooriumi kaitseb. Igatahes on tehnoloogia taas andnud inimestele täiendava võimaluse teisi liike kiusata.
Tagasiteel laulab kella-kuue-tsikaad. Kell on 18.12. Eile laulis ta 18.09. Jääb taha.
Leian kerelt puugi. Hammustab valusalt, kohe jääb vahele.
Pimedast kostab lisaks tavapärasele sirinale rütmilist üminat.
Lisa kommentaar