neljas päev vihmametsas

Paadimees peab mõõdukal kiirusel loovima vette kukkunud puude vahel ja aeg-ajalt mootori igaks juhuks veest välja tõstma. Jõest turritaval kuivanud võral lösutab roosakas madu. Meie teda näeme, aga tema meid mitte, sest ta vahetab parasjagu kesta ja on ajutiselt pime. Ei tundu hea mõte olla korraga pooleldi riides ja pime. Inglise keeles rusty whipsnake, ladina keeles Chironius scurrula.
Metsa sees on papagoide joogikoht. Nad käivad kaljust immitsevat mineraalirikast vett joomas. Peab olema vagusi, sest papagoid uurivad enne maapinnale laskumist hoolikalt ümbrust. Saabuvad kuldpõsk-selvapapagoid, rohelise kere, musta pea ja oranžide põskedega. Kui tiivad lahti löövad, vilksatab ka punast, kollast ja sinist. Võtavad tükk aega okstel hoogu ja krõhvivad ennast. Lõpuks on terve punt all koopasuu juures, kust voolav vesi on pinnasesse renni uuristanud. Jalgadega end kahele poole renni serva vastu toetades ronivad osad linnud üle nende, kes koopasuule lähemal joovad. Tulevad ka mõned tumehallid tuvid. Kui papagoid lahkuvad, saab võileiba ja mandariini. Sääsed on vahepeal käeseljad täpiliseks söönud.
Pläristame tagasi Tiputini jõkke ja sõidame natuke maad pargist välja Mandaripanga kogukonna keskusse. Ümber muruse platsi seisavad kirjuks võõbatud klassiruumid alg- ja põhikoolile, viimaks valmis saanud käimlad ja õpetajate elamud. Seltsimaja funktsiooniga katusealune on veidi eemal. Seal kogunetakse talgute (kichwa keeles minga) ja muude ühiste asjaajamiste puhul. Prügi vedeleb vähesel määral. Veel natuke edasi elab aiamaaga ümbritsetud majas vanaema, kes varem elas seal, kus on praegu meie laagripaik. Kõrge katuse all on mõnusalt jahe, keskpäevase leitsaku eest kogunevad sinna nii pereliikmed kui ka kanad.
Noorem generatsioon räägib ainult hispaania (õigemini kastiilia) keelt, kichwa keelt ei ole neile peetud vajalikuks edasi anda. Külakoolis seda ka ei õpetada. Nii lõigatakse läbi side vanavanematega, kes ei saa enam lapselastele vana aja lugusid jutustada. Inimesed on otsustanud ise oma kultuuri kaotada.
Siin pingutatakse kahe kilpkonnaliigi säilimise nimel: kollaste tähnidega jõekilpkonna (Podocnemis unifilis) ja suurema, Lõuna-Ameerika hiidkilpkonna (Podocnemis expansa). Munad korjatakse jõekalda liivast ettevaatlikult ära, lastakse poegadel turvaliselt kooruda ja kui nende kõhualune kilp on juba piisavalt kõva, päästetakse nad jõkke. Kõige ohtlikum kiskja kilpkonna jaoks on inimene, muud ei saa ligilähedalegi. Kümne dollari eest saab ise ühe kilpkonna vette lasta. Tulu läheb paadikütuse ja muu kilpkonnadega askeldamise kulu katteks. Meeldivalt korraldatud annetuseküsimine. Võtame väikses kollases ämbris endaga kaasa kolm pisikest kilbikandjat ja laseme neil laagripaigas laia maailma õnne otsima ujuda. Need peopessa mahtuvad tegelased kavatsevad kasvada poole meetri pikkusteks ja on hiidkilpkonna kõrval veel väiksed.
Õhtul libiseme mööda väikest laguuni puust kanuuga, mis esiti küll pigem vanni meenutab. Selles mõttes, et kõik vesi ei ole väljas. Laguun on tume ja vesi liikumatu ning peegeldab vaguralt kaldataimi. Edasi-tagasi sähvivad kogud on nahkhiired. Maanduvad murdunud puu tüvele ja kaovad. Läheb tükk aega enne kui aru saan, et laigud tüvel ongi nahkhiired. Kaldalt kostev seakisa kuulub hoatsiinidele, dinosauruselaadsetele lindudele, kellel tiiva küljes küünis. Kaimaneid ega anakondat pole näha.
Öö hakul toimub pesuruumis kõva kolkimise saatel prussakatapp.